Väikuid latsi keeletäs kõik aig ja hää latsõ kullõsõ iks sõnna.

A tuud, mis pää seen käü, mõtlõmist, saa-i kiäki är keeldä

 
Arvada ei olõ ma olnu ainus lats maamuna pääl, kiä pidi väikuna kullõma kõgõsugumaidsi kiildmiisi. Ma olli umbõ hää lats ja kulssi õkva sõna päält sõnna. Tei, mis kästi, ja es sekä suuri sukugi ummi ull’uisiga. Ma kulssi sis kah sõnna, ku tõisi keeleti ja kästi.

Kõnõlamisõga oll’ joba veidü rassõmb. Pidi häste tiidmä, kellele ja midä kõnõlat, selle et kõnõlamisõs läts’ vaia sõnnu. Veidü aigu inne kuuli nakati ütlemä, et kodukeelen porraminõ koolin ei kõlba, tuu jaos piät eesti keele är opma. Mul es olõ tuu rassõ, eesti kiil jäi häste külge ja segi naa kats kiilt umavahel kah es lää. Esieränis häste pand’ opma jutt, et koolin saat kõvva pahanda, ku ulli juttu ajat ja võlssi kõnõlat.

Hääle latsõlõ es olõ tuud vaia kümme kõrda opada, hää lats nakas’ki koolin õkva õigõlõ kõnõlama. Sai selges, et üts kiil om niisama umas tarbõs porramisõs, a tõisi inemiisiga viisakalt asju ajamisõ jaos olkõ tõnõ kiil. Nii jäigi.

Mõni tõnõ lats es saa «õigõlõ kõnõlamisõga» häste nakkama. Timäga sis pahandõdi, et taad vanna ärigänenüt murrakut kõnõlasõ rumala vanainemise. «Kirjuta kohe terve harjutus õigesti ümber ja loe klassi ees terve tekst ette. Häbi sul olgu sellise soperdamise pärast!» Säänest oppust sai kullõld nii mitugi kõrda.

Noid kiildmiidsi oll’ pall’u, a kiildmäldä jäi üts kõgõ tähtsämp asi – mõtlõminõ. Kiildjil jäi tiidmäldä tuu tähtsä asi, et ma mõtlõ kah. Mu pää käü kõik aig nigu ilmaveski ja põrgu pudrupada, nii et sõnakullõmisõ aigu käve mu pää seen hoobis tõistsugunõ elu. Kõnõli, nigu pidi, ja tei, mis kästi, a mu pään olli hoobis kiildmäldä luu ja laulu. Ega ma ull’ es olõ, et üle küsümä ja muhku norima lää, ai käske kõrvalt rahuligult umma asja. Ja nii jäigi.

Lauluviie kiil

Om teedä, et keeleoppus om nigu laulu opminõ – selges tulõva saia sõna ja noidõ õigõ kõlahelü kah. Om tähele pantu, et viiepidäjä inemine saa keele veidü kergembäle selges. Ma või tuud kinnitä: mäletä edimäidsist eluaastist, et inne sõnnu oll’gi asju ja olukõrdu jaos lühemb viisijupp, mis oll’ suuri inemiisi jutust miilde jäänü sõnnu viiega. Tuu oll’ sis keele viis ilma sõna hindäldä.

Ku elu käügin sõnnu manu tull’, sis tuu keeleviis kaoma es lää. Mul oll’ lihtsä vahet tetä, kas tegu om kotun kõnõldava keele viiega vai raadiost kuuldu tõistsugudsõ, nigu taad kutsuti, kiräkeelega. Mõnikõrd tull’ raadiost viil kolmandat ja nelländät sorti kiili, väega tõistmuudu viiega ja sändside sõnnuga, mille seest väega harva mõni tutva silp kostu. Tuu joru es miildü mullõ sukugi. Ku ma suurõmbas sai, sis selgü, et nuu omma läti ja vinne kiil, peris tõisi rahvidõ uma.

A ku ütskõik mis keelen laulmist kuulda oll’, sis muutu asi õkva – arvusaamalda sõnapudrust sai illus selge jutt! Ma kulssi hää meelega. Hää lats es tülüdä suuri ummi ull’uisiga, et laul tege keele selges.

Tunnõ võtt salmi kuju

Ma naksi viiejupõn inne mõtlõma ku sõnnu tarvitõn. Väega pall’u sai umaette oltus ja nigu «Mõmmi unelaulu» salmin esihindäle viiejuppõ jorutõdus. Tuuperäst tüküs täämbädse pääväni mõnigi kõrd mõni tunnõ vai jutt võtma laulusalmi kuiu. A mul ku esimõtlõval suurõl inemisel om tuust vähä, sakõst teküs sund tuu kõrraligus laulus vormi, tetä viisiga laulu jagu salmõ ja refrääne.

Sõnnuga mängmine ja täpsält õigõt värvi ja vormi keelekujundi ja viiejupi otsminõ om ütlemäldä makus tunnõ, nii et päävävalgus lätt hellembäs, silm selgembäs ja sälg sirgõmbas. Ei, taa ei käü käsu pääle, laulu sündümisel om kõgõ määnegi süütenüür. Inämbältjaolt om tollõs mõni olõmanollõv laul, millest ütsainus lausõ vai viiejupikõnõ taht mu pään umma ellu elämä päsedä ja ütles mullõ midägi tähtsät. Noidõ jupikõisi igä oma lühkü, selle et muu päävätüü veevä tähelepandmisõ muialõ ja kinkal om sis aigu tähtsä tüü käest visada ja luulõtama vai laulu kirutama nakada.

A mõni esieränis vindsõ laulujupp ei anna perrä. Tsiirutas pään nigu kärbläne ja paisus nigu pärm, nika ku ma maha istu ja laulu valmis klopsi. Tuu, mis edimädsest mõttõst ülepää perrä jääs, ku jääs, om esiasi. Ummi laulõ olõ avaldanu blogin https://mustkaaren.blogspot.com/, osa kraamist om muial kah.

Must ja valgõ susi

Mu käest om küstü, mille ma võru keelen ei kiruda, et om illus ja nall’akas, võõraperäline ja haruldanõ, ummamuudu kinä ja puha. Kaegõ, vabalt võru keele kõnõlaminõ ja kirutaminõ ilma ilkmist pelgämäldä om väega vahtsõnõ asi. Ma ku kirutaja ei olõ tuu vabahusõga väega lähküs saanuki. Ma olõ kiräkeelen kirutanu, lugõnu ja tekste lauluvormi pesnü mitu kõrda kavvõmb. Nigu egäpääväne elu näütäs – käpän om parõmb tuu tüüriist, midä om pall’u rohkõmp tarvitõt.

Nii omgi sääne nall’akas olukõrd – mu edimäne, egäpääväne, mõtlõmisõ ja latsiga kõnõlamisõ kiil om võru kiil, a laulu tegemise aigu tulõ sisse iidvana vastavaidlõmalda sund: muusika piät olõma kiräkiilne, piät kõrralik ja õigidõ sõnnuga olõma, ja sa jo ei taha ull’ olla ja võlssi kõnõlda.

Eks taa kõik aig haikõlõminõ, musta ja valgõ soe süütmine uman hingen, kulutaski kõgõ inämb jõudu. Tuu, mille iist kumbki susi sais, kaos võitõlõmisõ man peris varju, ja nii jääski.

 
 
Kaarna Anneli,
luulõtaja Ann Mustkaaren
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.