Mõnõ omma ütelnüvä, et juhussit olõ ei olõmah. Kõik käü ummi säädüisi perrä, esiasi, kas inemine noid köüdüssit tähele pand vai välla märki jõud. Vahel mõista ei esiki takkaperrä tark olla.

Naksi liinast kodo sõitma. Ilm olle pümme ja vähä saonõ. Sai vällä ringtii pääle, a sääl jõudsõ üts suur veomassin õkva must ette. Käändse vällä kah samma tiid kohe makki.

Suur massin kuurmaga, ma väiko autoga. Arvada om, et jäi mullõ jalgo. Hariligult sõidassi säändsest hoimatsõst edimädsel võimalusõl müüdä. A kõtutunnõ soovit’ vähä uuta.

Sõidi täl tassa sabah ja iks mõtli, et võisi ummõtõgi ju müüdä sõita. Minotikõnõ edesi tull’ mõtsaviir ja säält karas’ vällä mõtskits. Nii nopõlt ja õkva külepäält, et õnnõ kõrras paistu kogo ja silmäpilk ildamba linnas’ tuusama kogo korgõ kaarõga ja keerelden üle kraavi mõtsa poolõ tagasi. Arvada om, et suurõ massina juht tedä es näeki, võisõ imehtä külh, et määnegi mats käve. Saisma ja massina olõkit kaema tä egätahes es jää.

Ega sääl midägi imelikku jo ei olõ, mõtskitsõ omma teedä autidõ ette juuskja. A kes tark mõist är arvada, mille ma esi õkva säändse otsusõ tei ja teno toolõ ka terves jäi?

Orassoni Elmet