Ma ollõv olnu väikun sääne lats, kink tervüs latsiaian vasta es piä. Ma eski ei mälehtä, et ma sääl käünü olõs. Nii kasvi ma kuuliminekini vanavanõmbidõ hoolõ all. A näil oll’ väiku maja- ja eläjäpidämine ni ütsjago õiõndamist. Nii ollimi vanavanaimäga katõkõisi tarõseltsilidse. Suvõl sai terve päävä väläh hirsata, a sügüse ja talvõl lasti vällä õnnõ tunnikõsõs. Olli sis viil ütsik lats ja mis sääl tarõn õks tetä. Mängjä olli ma külh kõva ja pilte ka värvse, a tuu läts’ kah pikäpääle igäväs.
Vanavanaimä lugi sakõhe kõva helüga ummi kerkoraamatit. Nuu raamatu olli kirotõdu muidogi kõvõridõ gooti tähtiga. Prille vanavanaimä es kanna. Täl oll’ sääne kolmõsentimeetridse läbimõõduga lühkese metalltoro sisse pant suurõndusklaas, midä tä silmäs kutsõ, ja tollõga tä lugi. Ma olli täl kõgõ nõnnapite man. Tassakõisi naksi küsümä, mis täht tuu om ja mis täht tuu om. Olli sis vast nii kolmõ-neläaastanõ. Vana-vanaimä lubasi noid raamatit latsõl kiilmädä kätte võtta, kuiki nuu olliva sis joba peris vana. Ja nii es saa nigu arvogi, ku ma ütskõrd näid lukõ mõisti. Viiendä eloaasta algusõs oll’ gooti kirän lugõminõ joba peris laabsa.
Elo oll’ illos, kooni vast aasta inne kuuliminekit naksiva suurõ minno tsuskma, et ma ei mõistvat lukõ. Tu oll’ nii ilmkuulmada ülekohtunõ jutt, et ai iku pääle. Ja mullõ paistu, et suurõ inemise tundsõva tuust tsuskmisõst kogoni mõnnu. Ku ma vaidli vasta, et mõista lukõ, sis üteldi, et koolih säändsit tähti ei opata ja ku ma nakka oppajalõ lugõma jeesukõsõ kitüslaulõ, sis pand oppaja katõ kah. Ma sai jo arvo külh, et aolehe, midä vanaesä lugõsi, ja vahtsõmba raamatu olli tõistsugutsidõ tähtiga, a õks tegi tuu tsuskminõ hengele vallu. Ma uma lastõaruga mõtli, et esi olõti süüdü, et võlss tähti tarvitati.
Suvõl inne kuuliminekit olli joba niipall’o arvu saanu, et sääl noid kerkoraamatu tähti tõtõstõ ei opata. Võtsõ kätte tollõ vana raamatu ja üte vahtsõmba ja naksi tähti umavahel võrdlõma. Löüdse, et kotussidõ om ütesugumast kah ja küsse no joba vanaimä käest (ma kimmähe ei saa üteldä, a ma mõtlõ, et ega vanavanaimä kah noid vahtsõmbit tähti es tunnõ), kas seo om seo täht ja tuu om tuu täht. Vanaesä käest es küsü, selle et tuu oll’ kõgõ suurõmp tsuskja.
Pusõ mis ma pusõ, a ütskõrd ma noilõ kirätähile pihta sai ja oi ku õndsa tunnõ tuu oll’. Nii sai kuuliminekis süä piaaigo kimmäs, kooni tull’ vällä, et sääl naatas kõgõpäält trükütähti opma! Noidõ opmisõst ei mälehtä ma midägi, proovi kuis proovit, tävveste pümme ala. A arvada ma nuu õks opitus sai.
Tuu vanavanaimä raamatukõnõ, kost ma eloh edimäst kõrda lugõma opsõ, om mul täämbädseni alalõ nigu üts truu ja kimmäs sõbõr. Seo aastaga sai tuu raamat 100aastadsõs.
Õkva Margit
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
