Parhilla om perämädsest perämäne aig kurõmarjust mannavattu tetä. Hää latsõpõlvõsüük oll’, a tuust aost pääle, ku ma olli küländ vana, et esi kloppi, läts’ nigu himo päält är. Mis no massinaga vika!

Üts ull’ juhtuminõ tull’ kah miilde tuust aost, ku ma viil oppajakoolitusõ magistrin oppaja olli. Üts plikakõnõ (aasta peräst joba korgõ kraadiga oppaja) nõudsõ, et lõunapaus tulõ pikemb tetä – timä taht kõrraligult süvvä ja pääle süüki ummi hambaklambriid puhasta. Et poolõ tunniga ei jõvva sukugi. Ma sis märkse, et tõsõ võtva hummogu kotost banaani vai võidleevä üten ja saava nakkama. A näiokõnõ kitse, et timä ei taha kõik aig banaani süvvä. Õks praati vajja süvvä ja sis kõrdapite hambit mõskõ. Ma pruuvsõ viil kuigimuudu abis olla, et ku esi ei viidsi võidleibä vai putru tetä, sis omma olõman kõiksugumadsõ pakikõsõ ja pordsukõsõ – võta putru vai suppi vai kasvai mannavattu. Ja sis tuu nuur oppaja kärät’ mullõ: «Aga mina ei taha mannakreemi!» Sis jäi ma peris vakka.

Ku häste mõtõlda, sis tuust om joba viis-kuus aastakka. Täämbä oll’ mul edimäne kõrd mannavattu tetä pääle taad süämlist jutuajamist. Suurõ huuga panni ülearvu pall’o kurõmarju kiimä. Ku tuu kõik vatulõ lüvvä, sis piä esi majast vällä kolima vai urbõpääväni roosamanna seen tsuklõma.

Ma tei sis ütest kats. Edimält lahksõ tsukruga keededü kurõmar’a nuimiksriga är. Liitri jao nõsti tõistõ anomahe ja tuust tei kalaliimiga marmõlaati. Las no sais üleüü külmkapin, hummõn lõigu tükes ja hämmä sulasokulaadi sisse ja kae, omgi kompvek.

No ja tõsõlõ osalõ panni veikokõsõ manna sisse ja keedi ja jahuti maaha ja sis es olõ muud ku miksrile vallu.

Tettü!

Uguri Kadri

Mannavatt. Uguri Kadri pilt