Seokõrd ma sõidi tüüle läbi mõtsa. Es taha minnä tõisi massinidõga trassi pääle taplõma.
Mullõ miildüs sõita maateid liinan lubatu kibõhusõga. Nii ei tuhisõ maailm must müüdä, saa iks midägi nätä kah. Seokõrd oll’ üüse sadanu lumi puiõlõ valgõ kaska sälgä säädnü. Tsipa iinpuul läts’ mõtskits üle tii. Tassakõistõ, uhkõ sammuga. Oodi veidü, vast lätt tõõnõ ja kolmas kah, nigu hariligult. Es lää.
Mõtsast läbi minevä tii pääle olli sõidõtu katõ jäle. Üts massin oll’ lännü, tõõnõ tulnu. Mõni ull’ pääle mu om iks viil, mõtli.
A nigu hää unõnägo, sai ka mu mõtsan sõidõt tiikene pia otsa. Olli jälleki tsivilisatsiooni seen, es suta takast tulõvidõ autodõga kõrrapäält samma sammu astu ja nuu panniva must müüdä, nii et lumõloppa linnas’.
Peräle jõudõn rehkendi, et olli uma tõõsõ tii valimisõga kaotanu vaivalt viis minotit. A talvinõ ilopilt ja kasvai tsipakõnõ meelerahhu masva mu meelest õks kõvastõ inämb.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
