Madisõpäävä mõtõlus
Ma kuuli raadiost, et vanastõ es tohe madisõpäävä ei nõklu ega muid terävit tüüriistu pruuki, muido tulõvat suvõl pall’o hussõga kokkoputtumist. Nõglumisõ asõmõl pidi vanarahvas käsikivvi ümbre ajama, et kärbläse «är jahvata». Sõs pidi suvõl egäsugumaidsi jälehit sitikit veidemb olõma.
Vanastõ võisõ jo nii olla, a parhilla om ka madissõpäävä aigo kõgõsugumaidsi mutikit liikman, kiä esi elo parõmbas saamisõs tii-i muud ku rüükvä ja vehkvä rusikidõga. Tõisi sõimamisõga olõ-i elo kunagi parõmbas lännü. Tuu jaos tulõ iks hindäl kah hääd tetä. Jummal tennätü, et om tõistsugumaidsi inemiisi kah. Näütüses Madis, kiä uma tervüse ja elo andsõ tõisi inemiisi avitamisõs ja vara pästmises. Hääd madisõpäivä tälle pilve pääle!
