Seo talv lumõpuudust kurta ei saa. Rõõmusõnnom om tuu kõigilõ noilõ, kiä talvitsõst spordist luku pidävä. Mitmõn paigan omma suusaraa sisse sõidõtu ja liuplatsi tettü. Ka nõstuki mäki pääl omma käümä pantu.

Sääne luminõ talv tulõtas miilde üte paarisaa aasta vannudsõ luulõtusõ. Tuu om kirotanu Oldekopi Gustav Adolph, kiä oll’ aastil 1781–1820 Põlva kerkoopõtaja. Uma naasõvele, praavusk von Rothi päälekäümisel naas’ tä saksakeelitsile laulõlõ võrokeelitsit sõnno tegemä, ja rahvalõ nuu laulu miildü. Laulõ kirotõdi ilma autori nimeldä ümbre ja tuuperäst om taad luulõtust ka Rothi nime all avaldõt. A kirändüseuurja omma kimmä, et kirotaja oll’ iks Oldekop.

Luulõtusõ kiräpilt om kohendõt täämbädse ao kiräviie perrä.

Talvõsportlasõ Lüllemäel. Rahmani Jani pilt
 

Poisikõsõ rõõm talvõ peräst

 
Seo talv, seo kangõ talv
ei olõ joht nii halv,
ku mõnõ rahva mõtlõva,
kiä külmä hõngo pelgävä.
Seo talv, seo kangõ talv
ei olõ joht nii halv.

Ku ilm, ku kõik seo ilm
ka tänitäs: või, külm!
Sis meie, poisi, kargami
ni hammõ väel mi mängimi.
Ku ilm, ku kõik seo ilm
ka tänitäs: või, külm!

Ku ijä, ku nilbõ ijä
om vii pääl, sis om hää,
sis meie, mehe, liuglõmi
ni jalaravvun joosõmi.
Ku ijä, ku nilbõ ijä
om vii pääl, sis om hää.

Nii virk ku tuul, nii virk
ja kerge nigu tsirk
mi hulgan rii pääl istumi
ni mäest alla lindami.
Nii virk ku tuul, nii virk
ja kerge nigu tsirk.

Sul, miis, sul, vana miis,
om hää, ku pada kiis.
Sa tarõn hinnäst peesütät
ja kasukaga ehität.
Sul, miis, sul, vana miis,
om hää, ku pada kiis.

Ku sa, ku olõs sa
iks sõbõr talvõga
nii olnu, ku mi olõmi,
es purõs tä su sukugi.
Ku sa, ku olõs sa
iks sõbõr talvõga.

Siski – hää esäke,
jää tarrõ õnnõgi.
Sa olõt kavva elänü
ja umma kihhä vaivanu.
Sis nüüt – hää esäke,
jää tarrõ õnnõgi.

Ku mi, ku välän mi
tan rõõmun maadlõmi,
sis hindäl miilde halgata,
et nuur sa ütskõrd ollit ka,
et sa ei tõrõlõ,
ku mi tan maadlõmi.

Oldekopi Gustav Adolph
(1755–1838)