Poiskõnõ pand’ oppaja paika

 
Üten maa-algkoolin oll’ viguriid täüs poiskõnõ. Es lää päivägi müüdä, ku tä mõnõ vimkaga ei olõs esinenü.

Mõnõ latsõ olli kadõhõgi, et näil sääne and puudu. Mõnikõrd julgu eski oppaja latsiga üten naarda. Tõõnõkõrd oll’ viguridõ geeniusõl tsiatemp vällä mõtõld, nii et häätahtlik oppaja pidi poiskõist nuhtlõma.

Kes inämb mäletäs, millega poiskõnõ tuu päiv nakkama sai, a oppaja otsust’ timä pääle tunnõ koolimajja kinni jättä. Hindäl oll’ külä pääl as’aajamist. Kongi oll’ sünnüpäiv kah, sinnäki tahtsõ noorõpuulnõ ütsik naisoppaja jõuda.

Sünnüpääväl oll’ kuun pall’o rahvast ja olõminõ väega rõõmsa. Koolimajja luku taadõ kinni jäet poiskõnõ tull’ oppajalõ miilde sis, ku tä kodo poolõ astõ. Oppaja luutsõ, et jo poiskõnõ om midägi vällä märknü ja kodo är lännü. A poiskõnõ oll’ koolimajan. «Sina viil siin. Mine ruttu kodo!» oll’ kõik, mis oppaja üteldä mõistsõ. «Esi ti ütliti, et ma inne ei lääs kohegi, ku olõti mu är lubanu,» porisi poiskõnõ vasta. Kae, seokõrd tä es võlsiki.

«Ma olõs võinu muidoki aknõst är minnä. Olli nimme nii kavva koolimajan, et tõsõ kah tiiässi, määne mi oppaja periselt om,» selet’ tä perän tõisilõ latsilõ oppaja paikapanõkit.