Pea omgi sõbrapäiv käen, medä mi hää meelega tähistä. Valentinipäiv om konagi algusõ saanu hallõst luust, aga tuud mi põra miilde ei tulõta. Mõtlõmi enämb tuu pääle, ku pall’u kelgi sõpru ja kallid inemiisi om.
Linna Reet kirut’ ildaaigu Tiiu aokirjan, et vanõmban iän om hõel henele sõpra löüdä. Nii või olla, a ku tõsõst küllest märguta, keskiälitse ja vanõmba vast ei häbendelle tõsõlõ vällä üldä, et nakami üten jalutama käümä vai lähmi kohvipuuti. Vai koguni, et tulõ mu manu elämä.
Nooril om tuu asjaga tükk maad viletsämb lugu. Kel õks plaan om henele tuud tõist puult löüdä, kost ta teda põra ots?
Kõnõli ildaaigu üte katõkümne viie aastatsõ noorõ tõsitsõ mehega. Tä tunnist’, et olõs külh paras aig naanõ võtta ja latsõ kah saija, aga… Kost lövvät kõrraligu tütrigu? Nuu, kiä konhki üüklubin ette jääse, tükise kõik olõma kõkkõ muud ku tulõvatsõ naasõ ja imä. Nuu, kink manu õdagu tüült hää meelega tulõt ja võit kimmäs olla, et taal vahepääl mõni tõnõ miis külän ei olõ käünü, et ta latsi ütsindä ei olõ jättänu, et liina hilpõ ostma minnä ja medä viil. Poiss kõnõl’ tõemeeli, et pruudi omma taal tullu ja lännü. Kiä kummutas iiba hoolõga klaasi, kiä larmas pall’u ja esiki ropõndas, kiä nakas uurma, pall’u täl raha om ja kas tä varsti uhkõmba autu kah ost.
«No om nii lännü, et tüü om kah rassõ, õdagus olõ võhmal, mõsõ, süü ja viska diivani pääle, ei taha enämb kohegi minnä. Päälegi ku om tiidä, kuis nuu pidu pandmise lätvä. Larm ja juumine,» kõnõl’ nuur miis, kiä viil puulpäävä ja pühäpäävä ka tõnõkõrd masinõidõ parandamisega raha tiin, et uma elämine sisse säädi. Kaugõ tä esä ja imä manh iks eläs.
Mis tetä, ei olõ sääntseid rahvamaja pidusiid kah, eriti põra, kohe ka tõistmuudu nuuri tulõ. Ja niisama om tütrikõga kah. Kaet mõnda, kiä lätt hommugult liina tüüle rõivapuuti vai koristajas, latsiaida vai kuuli. Õdagult jäl tulõ. Istus kotun ja aasta mugu lätvä. Näitsikust saa naisterahvas, kiä nigu kohegi pidulõ enämb minnä ei tahaki, tõsõ omma noorõmba. No konh tä näge kõrralikku vallalist miist, kuis na kokku saava? Põra om reismine ka enämb sääntseide hulljulgõidõ ettevõtmine. Ku mindäski, sis hoitas lennuki vai laiva pääl võõrõist kauõmadõ. Mi rahvus ei olõ sääne kah, et bussi vai rongi pääl juttu tegema nakatas ja tuust medägi edenemä nakas.
Ildaaigu võeti telekan üles jutt, et nii naasõ ku mehe, kiä henele süäme järgi paarilist ei lövvä, saava latsõ kuigi tõistmuudu ja kasvatasõ ütsindä üles. Pedi tulõma asutusõ, konh sääntse murhõga inemise kokku saava. Ku inemine jo sääntsede kotussõdõ minnä tihkas, kas ei võisõ sis olla noorile õkva peris prosta nimega kosjakontori?
Kuigi peat taa olukõrra pästmä, muidu om meil varsti ilmadu pall’u 25–40 aasta vanutsõid vanapoissõ ja -tütrikkõ, ja mõnõlõ sünnüse latsõ, kelh ei olõ essä vai immä. Kas ennegi nii jääs rahvus ja rahvas püüsümä?
Tulõtami enne valentinipäivä tuud ka miilde, et mi sõbra omma õks ollu ka eläje, eriti pini ja kassi. Ja jälle om asi taagi kotsi päält summa lännü. Mõtsu müüdä tulõ püündä mõsukahrõ, kiä ollõv nii-üldä lemmikeläjes võet ja nii maru armsakõsõ. Jah, mõnõlõ om tõhk tuu kõgõ kallimb ja mõnõlõ madu… Nii nigu juhus moodun olõma. Ei taha mõtõldagi: ku villänd saa ja vahtsõnõ muud pääle tulõ, kas sis lastas nuu eläje varguisi vallalõ, tekkü, mea taht? Ja säälsaman omma mi var’upaiga ilusõid ja õnnõtuid kassõ ja pinne täüs. Naide pedämine ei olõ põra moodun?
Olkõ teil kõigil sõbrapääväl sõbraligu ja mõistligu maainemise mõttõ!
Nõlvaku Kaie
