Meil Võro liinah om mustlaisi kogukund väigukõnõ, siski piämi rehkendämä näide tõistmuudu elokõrraldamisõ ja uma näoga.
Harilikult mindäs paari õnnõ umast rahvast paarilidsõga. Om erändiid kah, a nuu abielo ei püsü kavva. Ma tiiä kattõ paari. Edimädsel juhtumisõl tõi mustlanna ilmalõ latsõ, a paari aasta peräst jätse latsõ mehele kasvata.
Tõõsõl juhul tõiõ üts mu kooliveli sõaväest hindäga mustlanna üteh. Miis olle traktorist, naanõ võeti kah kolhoosi liikmõs. Timäga olle nii, et ku naksi sügüsedse tüü, lassõ mustlanna jalga. Ja niimuudu egäl sügüsel. Latsõ jäivä mehe ja mehe imä huuldõ. Viimäne kõrd es tulõki tä inämb tagasi. Peräkõrd sõitsõ miis latsiga naasõlõ perrä. Miis hoitsõ ummi latsi väega. Nä ellivä kohki Moskva lähküh mustlaisi kogokunnah. Mehe osa palka läts’ kogokunna hääs. Tuuperäst olle tülü ja peräkõrd tapõti miis är. Täpsembält om tiidmäldä, kuis tuu asi olle.
Mul olle kah kokkoputminõ mustlaisiga. Peimi restoh tüüseldsilidse sünnüpäivä. Olle katriõdak. Mi seltskunna tujo olle korgõ, ku tulle kamp sandirõivih mustlaisi. Nä kävevä müüdä kõrtsi ja palssiva katrialmust. Paar mustlannat tulli mi lavva mano santma. Olli ülemeelikuh tujoh ja küsse ullistõ. «Pall’o mustlasõl mus’o mass?» Vastati: «Ega mustlasõ mus’o olõ-i raisata!» Asi jäie sinnäpaika. Mi pido läts’ edesi. Ku restost är lätsimi, ollimi parasjago saki all. Ma naksi kodo minemä pümmet kõrvalist uulitsat pite. Sääl ma sis saiõ kokko noidõ mustlaisiga, kes kävevä restoh santmah.
«Ohoh? Seo om jo mus’otahtja restoranist. Nüüd saat sa uma mus’o kätte!» Näide kambah olle Eesti meistri maadlusõh. Edesist ei olõ meeleh. Pääle toibumist löüdse, et käekellä ja lipsu ei olõ inämp.
Ku järgmädsel pääväl kotoh üles heräsi, es levvä üttegi sinikat. Lipsu leüdse kodo lähküst papli otsast. Seo olle opitunn mus’o küsümise iist, millega pahandi mustlasõ hindävääriküst.
A olõ mustlasõ kavalust kah tunda saanu. Ma olli puja ostõtut talomajja kõrda tegemäh. Lõunaaol puhksi autoh, läbi unõ kuulsõ, et kiäki sõitsõ muro pääle. Nõsti pää, nägi, et tuu olle mustlasõ-Harry. Sai kõrraga arvo, et täl om määnegi kahtlanõ äri plaanih vai tull’õ kaema, kas midägi ripakil ei olõ.
«Tereh, peremiis! Kas värskit latikat tahat? Su naabrimemm külh ostsõ,» alas’ Harry kauplõmist. Ma hõiksi minijät, kiä tull’ ja oll’ nõuh ostma. Harry naas’ vedrukaaluga kallu kaalma. Ma astsõ kah ligi. Kuna ma ostsõ joba pikembät aigu haugõ ja latikat tutva kalamehe käest, näi kõrraga pettüst: mustlasõ kaal näüdäs’ 1,4 kg, periselt võisõ kaalu 1,0 kg.
«Vähä tuust, et petät kaaluga, om sul kala vana ja kuionu, nigu vobla. Kaup jääs är, lasõ jalga ja otsi ull’õ edesi!»
Tuu pääle naas’ Harry sõimama, külh vinne, külh eesti keeleh. A õga ma kah suu pääle sadanu es olõ – kolm aastat Vinne kroonuh olli opanu selges vinne keeleh ropõndamisõ.
Eesti Vabariigi vahtsõ esisaismisõ algusaastil ollimi paarimehega Riia liinah tüül, sääl om mustlaisi rohkõmb ku Tal’nah. Tüü saiõ tettüs ja oodimi pargih pingi pääl Riia-Minski rongi. Mi mano tull’ kinä nuur mustlanna, näüdäs’ ilosat kampsi, esi kõnõl’ puul-ikkõh, et ei olõ rahha kodosõidus. Timä mõistsõ väega häste kõnõlda ja paarimiis ostsõgi kampsi umalõ naasõlõ är.
Mustlasõ mõistva musta valgõs kõnõlda.
Oleski Villem
