1978. aastagal elli Rammuka küläh pere: Karla, Salmõ ja näide poig Aivar. Perrä om jäänü õnnõ Aivar, kiä läts’ kah vällämaalõ elämä.
Salmõ käve ka üttealasi mi poolõ ja teedüst’ uudist, et timä om käümä pääl. Mu imä käske täl minnä Võrolõ naisitohtri mano, et iks kimmäs olla. Salmõ jäi edimält nigu nõuhtõ, a jupi ao peräst, ku tä jäl mi poolõ tull’, ütel’, et nakka-i Võrolõ tohtri mano sõitma, et asi om rohkõmb ku kimmäs. Kõik tunnusõ omma sändse nigu rasõhõl ja paksõmbas oll’õ kah lännü.
Ma tüüdi tuudaigu Võrol. Tulli kodo ja trehvsi külä pääl Salmõt nägemä. Sõs sai ma kah timä titauutmisõst teedä. Mi imäga arotimi, et Salmõl olõ-i rassõt kõttugi iih, õnnõ ülekere paksõmbas om lännü.
Misso ambulandsin tüüt’ pääle tohtri ämmäimänd kah. Nä mõlõmba sõitsõ punadsõristiga Salmõt kaema. Viimäne istut’ õkva tulpõ. Tohtri nuumsõ, et seod tüüd om külh Salmõlõ pall’o. Ämmäimänd mõõtsõ mõõdulindiga timä kõttu ja ütel’, et rasõhõdsõ mõõtu ei anna vällä.
Ku mu imä Salmõt nägi, ai tä külänaist vahtsõst Võrolõ naisitohtri mano. Salmõ ai vasta ja ütel’, et lats joba kõtuh liigutas, olõ-i inäp mõtõt minnä. Tä kutsõ hoobis mu tädi, kes elli kah mi taloh, sünnütüse aos lehmä nüsmä. Tädi oll’ muidogi nõuh. Mu käest kaubõl’ latsõkäro, selle et mu poig oll’ tuudaigu joba katõaastanõ. Saimi kah kaubalõ.
Ildampa viil käve õks ämmäimänd Salmõt kontrolma. Salmõ ütel’ umalõ pujalõ Aivarilõ, et ku tä tulõ haigõmajja väikeist sõsarat vai velle kaema, sõs murdku pindre päält tulbikõisõ.
Noil aastil sõitsõ mi küläst läbi liinibuss Aluksnehe. Salmõ ja Karla lätsi sinnä titarõivit ostma.
Kuiõ peräst ütel hummokul leigi Salmõl kõva halu kõttu. Karla kõlist’ kipõstõ vällä punadsõristi, kiä sõidut’ naasõ Võro haigõmajja. Latsõrõiva näpuh, toimõndõdi «rasõhõnõ» timä kaibamisõ perrä sünnütüslavva pääle. Sääl tohtri uursõva ja puursõva, a sõs pessi suurõst imehtüsest kässi kokko ja küsse Salmõ käest, et kost tä ülepää tuu pääle tull’, et om rasõhõnõ.
Taad kõnõl’ Salmõ esi mõni päiv ildampa mi puul. Tä ütel’, et väega, väega häpe nakas’. Naanõ oll’ karanu sünnütüslavva päält maaha, haardnu maimukõsõ rõiva kandli ala ja tormanu ussõst vällä. Salmõ kahits’ viil, et mu imä juttu kuulda es võta ja Võrolõ naisitohtri mano es lää.
Liira Singa
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
