Kuis külänaasõ petetüs saiva
Kolm naist olli külä keskel tii viirde juttu ajama jäänü. Jutus tulli uma külä inemise ja näide elu. Muidoki olli naa jutu innembägi kõnnõ all olnu, a kost sa uudissit kõgõ võtat. Välän oll’ varahanõ kevväi. Mõnõn kotsin oll’ viil lummõ maan, a päiv paistu ja tekk’ olõmisõ lämmäs. Mõnnus oll’ juttu kedrata.
Tiid pite tull’ rattaga külä kõgõ suurõmb tembumiis Toots. Perisnimi oll’ timäl tõõnõ, tempõ perrä naati tedä Paunvere poisi nimega kutsma. Kõgõ muu man oll’ Toots viil perädü suur võlsja. Kes puult timä juttu uskma jäi, sai tõõsõ poolõga rängäste pettä.
«Noh, Toots, mis sa meile täämbä võlsit?» küsse üts naanõ kavalalõ.
«Oh, naasõkõsõ, mul ei olõ aigu. Puuti tuudi müügis värskit silku. Lää kodo, et säält kott võtta,» ütel’ Toots, karas’ ratta pääle ja vändäs’ edesi. Naasõ panni kah minemä. Ku nä ligi katõ kilomeetri takan naabrikülän olnulõ puuti olli jõudnu, sai selges, et tühi käük. Es olõ värskit kalla ei tuu ega järgmäne päivgi, silk jõudsõ müüki kunagi edespite.
