Inneskine raamadupidäjä, põlinõ Võro liina inemine Korneli Viiu tekk’ pensipõlvõn päämidselt näpotüüd, a sis nakas’ Facebooki grupin «Võro kiil» nall’a viskama ja luulõtuisi kirotama. Ummi postituisiga om tä hindäle võitnu hulga avvostajit. A tuujaos, et tetä säänest nall’a, miä inemiisile miildüs, tulõ ilmaeloga kursin olla. Viiu lugõ egä päiv lehti, kaes uudissit ja hoit niimuudu meele terävä. Üts hobi om Võro veereliinan eläväl Viiul ka aian toimõndaminõ: egä kevväi uut tä, et saas käpä maa sisse tsusada.

Seo kuu pidä Korneli Viiu võro keele iistkõnõlõja ammõtit.

Mille sai iistkõnõlõja ammõt vasta võetus?

Pakuti, sis mõtli, et om hullõmbitki asjo tettü – vaia seo kah är pruuvi. Midä suurõmbat seon ammõtin tetä, ei olõ viil päähä karanu. Seeni olõ laiutanu sääl «Võro keele» grupin – mõnõ luulõtusõ visanu ja nal’a kirotanu.

Mändse nal’a inemiisile inämb miildüse?

Tuu om sainast saina. Kuis kellelegi. Mõnõst nal’ast ei saa egäüts arru. Hindä arust om hää nali, a kõigilõ ei jõvva peräle. A ku pandsõ kirja tuu apteegin käügi (lätsi apteeki rohtõ ostma, kai hindu ja sis mõtli, et koolda om odavamb; kodo minnen koobõrdi matussõtalitusõst läbi, uursõ noid hindu ja lätsi apteeki tagasi), sis rahvas arvas’ väega häste. Nakas’ umavaihõl kirotama ja kommõntiirmä. Tuuga panõtki inemise võro kiilt lugõma ja umavaihõl kõnõlõma. Mõni muido sõnna ei võta, a kommõntiir ja om sis sunnitu võro kiilt kõnõlõma.

Määne nali om viil rahva inämb kõnõlõma pandnu?

Vai jummal, näid om pall’o! Mis väega rahvalõ miildü, oll’ jõuluaol kirotõt vanainemise palvõ jõuluvanalõ. Mõni tundsõ sääl esihinnäst är.

Kost sa kõik nuu nal’a võtat?

Naa tulõva esi mu mano. Tükis naid niipall’o tulõma, et ei jõvva kirja panda. Mul om kõik aig papõr ja pastakas karmanin, et ku määnegi hää mõtõ pähä tulõ, panõ õnnõ kirja. Selle et ku är lätt, sis lindas minemä ja ei püvväki inämb takastperrä.

Kas kõik nal’a tulõva esi päähä vai näütüses kuulõt noid külä päält kah?

Kuulõ iks kah. Väega pall’o om sändsit nall’u, mis omma netin. A ku naa võro kiilde ümbre panda, sis om näil hoobis tõnõ kõla. Võro kiil om niivõrra illos, et tuud nall’a lukõ ja kullõlda om joba parõmb.

Kõnõlõ tsipakõsõ hindäst kah. Parhilla olõt pensionäär, a midä muido olõt elon tennü?

Või ma olõ paprit määrnü! Tuu tähendäs, et olõ olnu arvõstaja, ökonomist, viimäte olli raamadupidäjä.

Kas tüü man tull’ kah nall’a tetä?

Oi, hirmsalõ! Mul om trehvänü, et tüüseldsilidse omma olnu kah huumorimeelega. Meil om iks ilmadu pall’o nall’a saanu.

Kas tuu Facebookin nal’aviskamisõga olõt ka vahtsit sõpru mano saanu?

Väega pall’o om tulnu sõbrakutsit, no sändsit libakontosit kah trehväs. Kaet, et eesti nimi, perän nakkas perändüst pakma vai midägi säänest. No ma olõ guugõldanu inne, kas sääne inemine iks om olõman.

Kas su nall’u pääle kirotõtuist kommõntaarõst om ka midägi põnõvat silmä jäänü?

Iks om. Ja ku ma vaihõpääl üts nätäl aigu es kirota – kai, et avitas kah joba, pall’o ma ütsindä sääl kaaguta –, sis üts vahtsõnõ sõbranna kirot’: «Kas sukka om iks kõik häste vai?» Tiiät, tuu läts’ õkva süämehe! Piaaigu võõras inemine, a kai, et pildi pääl ei olõ – no om midägi vallalõ.

Omma peris fänni tegünü?

Jaa, Antslast Värniku Albiina om mullõ eski paar luulõtust pühendänü.

Võro keele iistkõnõlõja ammõtit antas egä kuu edesi – midä tõisilõ ütlet, midä seon ammõtin saa är tetä?

Iistkõnõlõja pidänü iks inemiisi haardma ja võro kiilt kõnõlõma. Padari Ivari, näet, tekk’ jõululuulõtuisi konkursi, tõi mullõ koti kardokit kodo. Ma esi olõ pruuvnu vähämbält egä päiv midägi Facebooki üles tsusata. Inemise lugõva ja vahepääl om näid peris pall’o.

Su kirotuisin om vahepääl tunda ka «sotsiaalsõt närvi». Kuis sa hinnäst täämbädse ao elo ja poliitikaga kursin hoiat?

Elo ja poliitikaga olõ ma kõik elo hinnäst kursin hoitnu, tõisildõ mõistaki-i ellä. Hummogu, nigu silmäluugi valla saava, kae õkva puutrist perrä, mis ilman sünnüs. No om tuu hää asi, et saa digilehti kah lukõ. Paprõlehtist loe Eesti Ekspressi, Võrumaa Teatajat, Lõunalehte ja Umma Lehte. Telekast kae uudissõsaatit ja eski poliitikat vahi. Mõnikõrd jääs mõni siipki kaemalda, ku om huvitav poliitigasaadõ.

Ku mõtlõt Võromaa elo pääle, sis miä tege perämädsel aol rõõmu, miä murõt?

Perämädsel aol tege meele rõõmsas, et Võro liin om ilosas tettü. 1958. aastal oll’ säitsme-aastaku plaanin Koreli oja ümbre Räpinä maantiist Tarto uulitsani park tetä. Aigu võtt’ üle 50 aasta, a är taa tetti. Sis tege viil rõõmu, et latsilõ ka naatas väikest viisi võro kiilt oppama.

Murõt tege tuu, et mõtsa tükütäs väega pall’o maaha võtma. Ütskõik, kohepoolõ Võrolt vällä sõidat, egäl puul omma tii veeren kannistigu.

Kas kevväi tähendäs Su jaos kah aiatöid? Midä olõt plaannu timahava aian tetä?

No keväjät ma ooda hirmsahe, sis saa käpä mulda tsusada. Timahavva nigu egä aastak tulõ kõgõ inne põrkna, ua ja herne maaha panda. Kattõloori all ei pelgä nä väikeist külmä. Tomadi tüküse aknõlavva pääl joba häitsemä minemä, a ei julgu viil kasvuhuunõlõ viiä.

Kõik om kallis kül lännü, a timahavva ma viil lilliaida ja murro üles ei künnä ja kardokid asõmõlõ ei panõ. Taad aiatüüd jagos sügüseni – ütest otsast lõpõtat ja tõsõst alostat.

Küsse Rahmani Jan

Korneli Viiu võro keele iistkõnõlõja ammõtit vasta võtman. Kuuba Raineri pilt