Kodorahvas kõnõliva, et ma ollõv joba kolmõaastadsõlt lukõ mõistnu. Tollõn ma esi kahtlõ. Võiolla et ma tähti tundsõ, a lugõmisõga olle nigu olle. A egä pere taht jo näüdätä, et lats om tark, illos ja hää.
Esi ma mäletä lugõma opmist niiviisi, et üteh vanaimäga mi opsõmi. Imäl aigu es olõ tetä säänest asja ku uma latsõ lugõma oppaminõ. Timä olle kuulmeistri, timäl oll’ vajja koolih tõisi latsi opata. Vanaimä sõs olle mino kodooppaja.
Edimält vanaimä lugi mullõ juttõ ette. Timä lugi päämidselt jumalasõna raamatit. Vahtsõt tõstamenti, lauluraamatut, mõnikõrd mõnda latsiraamatut kah. Pikäpääle sai täl ettelugõmisõst viländ, kässe mul hindäl lugõminõ selges oppi. Sõs ku täl aigu olle kodotsist talituisist, visas’ hinnäst sängü pääle pikäle ja kässe määndsegi raamadu tuvva. Mullõ miildü kõgõ rohkõmb imä käest saad aabits. Rohiliidsi kaasi, suuri tähti ja iloside piltega. Ma võti aabidsa ja kobisi vanaimä kõrvalõ. A nüüt lätt asi peris huvitavas. Senimaani ma ei tiiä, kost vanaimä sääne tähti nimitsemine tulle. Võiolla tuul aol, ku timä uma kats klassi küläkuuli sai, tõtõstõ niiviisi opati. Nüüt ei olõ kellegi käest kah’os inämp küssü kah. Tuu lugõminõ tulle piaaigu vällä nigu jutt poiskõsõst, kellele loeti nuga, a timä ütel’ iks «väits».
Võtimi sõs üte sõna ette, nigu näütüses «kass», vanaimä lugõsi: ki, a, si, si, kokko tullegi kass, vai «pini»: pi, i, ni, i – kokko tulle pini. Ütesõnaga kõik kaashääligu olliva ummamuudu häälitsüsega.
Kõva kaashääligu k, p, t olliva kõva ki, pi, ti, pehme g, b, d pehme gi, bi, di. Tõsõ tähe: s – si, r – ri, v – vi, j – ji, m – mi, n – ni, l – li. Täüshääligu olliva nigu nä omma: a, e, u… No nigu hiina kiil! Ku olle sõna «hobõnõ» vaia lukõ, sis loeti tähe: hi, o, bi, õ, ni, õ. Kokko saie: hobõnõ. Vai «lukk», sõs loeti: li, u, ki, ki. Kokko sai lukk.
Tuu nimitseti är, ku olle kõva pi vai ki, sõs üteldi, et om kõva, ku pehme gi vai bi, sis pehme. Opmisõ käügin saiva kõvadusõ-pehmedüse kuigimuudu selges nigunii. Egästahes säändse oppamisõ man ma lugõmisõ selges sai. Viietselt loi ma joba häste ja saie loetust arvo kah. Sõs vanõmba inemise jäl esi es usuva, et lats’kõnõ lugõ. Arvati, et tutvin raamatin lühkokõsõ jutukõsõ omma mullõ päähä jäänüvä. Tuu tõõstusõs, et ma lukõ mõista, anti mullõ tiidmäldä raamatust midägi lukõ, loi näile ette nigu vurrin. Vanaimä esi jäiegi ummi ki-de ja bi-de mano. Tõnõkõrd, ku tälle tulle mõni rassõmb sõna ette, sis iks viirse niiviisi.
Ja tollõst aost pääle ei olõki ma tuust lugõmisõhaigusõst inämp paranu. Ku olli viie-kuvvõaastanõ ja suuril inemiisil minno kohegi panda es olõ, jäteti lats mõnikõrd ütsindä kodo. Muido inämbältjaolt käve imäga koolimaja mano vai vanaimäga üteh, ku tä kolhoosi tüüle läts’. A ku olle sant ilm vai vanõmbil määndsegi as’aajamisõ, kohe last üteh es saa võtta, sõs olli kotoh. Ahjo ja truuba vahelõ nukka laotõdi vana vatitekk, suur pakk Sädemit anti lugõmisõs ja nii ma sääl sõs teie aigu parras, koonimaalõ mõni suur inemine kodo tulle. Säde olle tollõ ao kooliiäliidsi latsi leht. Ildamba naksi egäsugutsit latsiraamatit lugõma. Imä olle kõva lugõja ja raamatidõ ostja, nii et olle, midä lukõ. Edimält olli «Saabastega kass», «Tublid loomad», «Pöial-Liisi». Oh, ikupilliga sai loetus «Helepunast lillekest». Kooliaol loi latsi aokirjo Täheke ja Pioneer. Sõs jõudse järg perädü põnõvidõ raamatidõni sar’ast „Seiklusjutte maalt ja merelt». Ku ummist raamatist veitüs jäie, sai Peri raamadukogost raamatit lugõmisõs võtta.
Üts asi viil. Sääl jumalasõna-raamatin olli tähe hoopis tõistsugudsõ. Nuu olli gooti tähe. Ku vanaimäl silmänägemine kehvembäs jäie, lassõ tä mul hindäle säält raamatist ette lukõ. Edimält olli ma peris päivih, a pikäpääle, vanaimä juhatusõl, harisi konksõ ja handuga, mis noil tähil omma. Täämbädse pääväni mõista tuun kirän juttu kah lukõ.
Lugõmisõhaigusõ pisiläne om seeniaoni mul süvväl seen. Vahepääl, ku latsõ olli väikokõsõ ja esi tüül käve, olle pall’o tegemist, sis jäi huug väikumbas, a nüüt om haigus jälki vällä löönü. Loessi rohkõmbki, ku egäpääväne elo, süümine ja magaminõ ei sekässi.
Naksi mõtlõma, et ega tuu vanaimä tähti välläütlemine vast väega imelik es olõki. Võiolla sõs, ku timä opsõ – timä opminõ jäie eelmidse saandi algusõ kümnendihe –, niiviisi tähti üteldigi. Mullõ tulõ miilde, et algkoolih ka jo opati meile helüga: ka, pe te, ge, be, de, ess ja ha, ef ja ša omma kaashääligu.
Kellel vähägi isso om, saasõ lugõmisõ ekä muudu selges ja om hindäle elos aos üte perädü hää mõistmisõ saanu.
Paborti Daisy
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
