Aig ei olõ põra, teedäki, kõgõ rõõmsamb ja laabsamb. Järest enämb tegünes manu asju, mille üle nigu enämb naarda ei tihkõgi.
Nuu inemise, kiä raadiod kullõsõ, telekast kah ennegi seebikõid ei kae ja mõnd lihte kah vahel lugõva, omma ütsjagu närvi aet ja valmis puuti juuskma, nigu jäl mõnõst söögikraamist maha üldäs, et tä kaos müügilt vai lätt vääga kallis. Esiki pakku juuskmisest kõnõldas, aga enämbüisi nii, et ei olõ õigõdõ kohegi minnä. No aitüma muiduki, ku arvatas, et sääntsest jutust inemisele api vai paremat tervüst tulõ…
Kae, medägi tetä ei olõ, vahel lätt nigu söä täüs naide õppamiisi pääle. Jo tükk aigu olõ üte asja üle märgutanu, a ei olõ tihanu jutus võtta, nikagu teräne tütrik Arula Eili Tartu Postimehen vällä ütel’, et ei taha puhma ala asjalõ minnä. Om jo teedä, et ku ellektri ärä lätt, sis jääse viipumba kah saisma. Üten vallan kesk Eestimaad juhus tuud viimätsel aol ütest tüküst, aga taa hädä iist hoiatõdas meid kõiki, selle et… elu om põra murõlik.
Söögikraami tagavaras ostmine om meil jo häste käpän ja poodiriiuli vahel peris imeligu, aga ellektrit, minga vesi torun juusk nii köögin ku tuun kõgõ vähämbän ja vääga vajaligun tarõn, jo kotiga valmis osta ei saa.
Ildaaigu loi kostki, kuis üts ammõtnigupreili opas’, midä om tark tetä, ku radika talvitsõl aol külmä omma. Tä soovit’ suurdõ tarrõ telgi üles panda ja kõgõ perhega sääl püüssü, et sis om lämmämb…
Ku no tuu kõrvalõ jätta, et kokku ostõt söögikraam keskküttega kortermajan ilma ellektrildä lämmäs söögis ei saa, sis mõtlõmi vai tuu pääle, kaugõ sääl telgin püüsüt, ilma et ei olõ vaia maakeeli üldä kemmergudõ minnä.
Maainemisel, kel om uma ahi ja pliit, ei olõ muiduki tarõn telki vaija, süvvä saat kah tetä ja vii saat kaost, olkõ vai tiigist pangiga kätte. Ja kemmerg, konh vett vaia ei lähä, om aianukan olõman. Aga miises aia hullu juttu suurõtarõ telgist. No kohe naa säält sis asjalõ lätvä, telgi takka vai? Ei pea olõma maailma korgõ haridusõga, et teedä, mis juhus sis, ku viiga kemmergun käüt, aga vett enämb paagist ei tulõ.
Telk om hää asi külh, ku mõtsa üüses jäät, aga sis tulõgi puhma alh asjal kävvü. Et mi tuud kommõt hoolõga har’uta os saanu, viidigi egalt puult tii veerest nuu vajaliku putka minema. Kiäki mõtõl’ külh perän ümbre ja kohegi tuudi naa tagasi kah, aga mitte egalõ poolõ.
Mõtsaalunõ taht väetämist?
Nõlvaku Kaie
