Olõ tähele pandnu, et ilman om mõnigi asi sääne, kon umahindä otsustus ja tahtminõ midägi mõotas. Üts hummok, ku üles heräsi, tundsõ hinnäst tõistmuudu. Mõtli, et olõ haigõs jäänü. Tahtsõ joba kraadiklaasi võtta, a sis otsusti ümbre: ei, ma ei olõ haigõs jäänü, olõ hoobis terves saanu.
Arvada ei olõ ma ainumanõ, kiä om seo aasta tundnu, et talv vinüs pikäle, koroonahaigus vinüs pikäle, sõda naas’ pääle ja vinüs jne. Kõik tuu väsütäs hirmsalõ ja istutas inemise sisse tundõ, et tervüs ei olõ peris kõrran. Tervüsejuttõ tulõ muidoki arstiga aia, a ku om sääne vahepääline asi, vaimu väsümine, sis või mõnikõrd hindä mõttõst ja hääst soovist api löüdä.
Pääle tuud, ku ma otsusti, et olõ terves saanu, tunnõgi hinnäst hulga parõmbalõ. Kõrda taad mõtõt hindäle egä päiv, a ku tunnus, et mõtlõ ülearvo pall’o, kullõ Orelipoisi laulu «Onu Uno», mink sõna om kirotanu Ruitlanõ. Tuugi laul lõpõs sama diagnoosiga, mis ma hindäle panni.
Usu, et ku taad talvõ viil kõomahlaga hindä seest kõrraligult vällä loputa, või heräneväle keväjäle vasta minnä külh.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
