Soolanõ jutt
Ma kuuli raadiost, et eestläse söövä ülearvo pall’o suula. Tuu jutt või eski õigõ olla. Ku minevaasta ostõti suula kilodsõ kotiga, sõs no kümnekilodsõga. Ja ku suul jo kotiga nukah om, sõs saa-i müüdä kaia. Tulõ iks peoga võtta.
A suul om tervüsele halv. Kiä mälehtäs, sõs Vinne aol es olõ poodih kohviupa. Sait osta õnnõ viläkohvi – teräviläsegu nr 1. Sõs ka kõnõldi raadioh ja kirotõdi aoleheh, et kohvijuuminõ om tervüsele halv.
Mille pääle suula viil kulus? Kurkõ soolada om varra, a lihavõtõ om tulõmah. Ku vanastõ oll’ vaia tsiga pääle tapmist suula panda, sõs parhilla saat kotoh pitä õnnõ sala-tsika. No tulõgi vällä, et kiä iks kimmähe suula kokko ost, tuul omma lauta sala-tsia är käkidü.
A või-olla ostõtas suula varus, et patronnõ asõmõl suula püssäga vainlasõlõ persehe laskõ.
