Kõiki muiõ eloseigelüisi man om tahet ütskõrd minno diversandis kah tetä. Ku ma katsandah klassih opsõ, hõigati vällä vanaravva kokkoajamisõ kampaania. Oppaja lubasi suurõ suuga toolõ klassilõ, kiä kõgõ inämb kolla kokko korjas, keväjädse Leningradi-reisu. Tuul aol õks kõva sõna.

Mi peimi terve klassiga plaani, et löömi tuu värgi kinni. Naksimi kipõlt korjama noid är visatuisi pannõ ni plekiribulit. Õnnõ nuu kaalsõva kopka iist ni noidki nal’alt es lövvä. Toona jo hoiti ekä asja, et vast lätt vaia ni parandõdi-lapiti kõkkõ, midä vähägi andsõ. Nii olle tuu ettevõtminõ paras präänik.

Ku mõnõl opjal vanõmb kongi ravvavärke seeh tüüt’ ni ütte-tõist liisnas jäie, olti õnnõga kuuh. Mi pinginaabriga lätsimi vanna turbasuuhu, parhilladsõ Maksimarketi kottalõ. Kõnnõmi, silmä maah, ku ütekõrraga, kagahii, terve raudtii relsijupikõnõ videli korgõ haina seeh. Vet tuu sääl vanast turbatüü aost jäänü. Punnitimi tuu säält vällä ni peimi arro, et ku mi mito kõrda puhkami, jõvvami tä koolitarõ mano õks är vitä. Api olõ õs jo koskilt luuta. Nii teimiki, rassõ oll’, a asja saie. Koolitarõ man kaaluti kõik kokkovinnat kraam är.

Mi esi ollimi muidogi uhkõ, et meil nii rassõ saak. A sa kirivä kikka kirgmine, miä nüüd vallalõ läts’! «Kost ti taa relsi saiti, kost kottast täpsehe löüdseti?» Mi hiitü hirmsahe är, ku värisevä helüga mito kõrda pidi kõnõlõma, kost ja mis. Kaimi, et tetäski diversandis, miä saa. Lõpus õks võeti relsijupp vasta. A mi pinginaabriga pannimi säälsamah nuka takah paika, et olkõ taa perämäne kangõlastego «kalli kodomaa» hääs.

No mi klass tull’egi toona vanaravva korjamisõ võitjas. A oppaja umma sõnna es piä ni tuud oodõtut Leningradi-reisu es tulõki. Üteldi, et mi ollõv halva koolilatsõ ja sinnä tuu jäi. Tuu pääle mi külh nõstimi mäso, es panõ 8. klassi lõpuni verevät kaalarätti kaala. Toona olle tuu muidoki hää julgusõtükk. Mõnõl võeti eski üllehpidämise hinnet allapoolõ, a kuul lasti siski är lõpõta.

Väljandu Ellen