Seo jutt kõnõlõs tuust, kuis mõtsaeläjidega om võimalik kokko leppü. Kõigil eläjil ja egäl aktiivsõ elovaimuga hingelidsel (ma mõtlõ noid, kiä ümbre juuskva, hingäse, jahti pidävä) om õigus ello jäiä.

Mõnõ aastõ tagasi ma naksi kannu pidämä. Kõgõpäält ostsõ viis odavat kinnitsen ruumin olnut kanna Valgamaalt Linnu talust. Nuu olli nii ulli, et repän vei kõik üteviisi är.

Sis ütskõrd, ku mul olliva joba säändse kana, kelle haudjakana esi muna seest vällä oll’ haudnu, kuuldsõ ma tarõst suurt larmi ja lätsi vällä. Kõik kana olliva kaonu ja üts suur sulõtuust musta kana küllest oll’ muro pääl maan.

Õdaku pääle tulliva kõik ummist käkmiskotussist vällä, a tuud musta õs tulõ. Ku joba peris pümmes oll’ lännü, tull’ tuu must kana kodo. Perse oll’ piaaigu pall’as ja limbas’ veidükese.

Ma esi inne tuud väega palssi jumalat ja rebäst, et lasku tuu kana vallalõ ja tulku võtku mõni kikas.

Järgmäne päiv oll’ repän mu muru pääl umbõs kolmõ miitre pääl mullõ väega lähkün ja kai otsa, nigu olõs küsünü vai ütelnü: «Anna süvvä!» Ma vei ruttu nurmõ viirde krõbinid ja muud pinisüüki.

Är tuu süük säält kattõ ja repän ei olõ inämb kanavargil käünü, joba pia neli aastat. Tervütä kõiki mõtsaeläjit. Ja tennä kah.

Mõtsa Miili

Holmi Õie tsehkendüs