Kur’a mehilädse

Oll’ 1960. aastaga suvi ja ma, poiskõnõ, Umatsõ taloh Preeksa järve lähküh tsõdsõ puul kar’ah. Esi olõ Mehka­maa miis, sündünü nelä­latsõlidsõh perreh. Saatus oll’ mi elo säädnü nii, et imä pidi miika ütsindä hakkama saama. Nii tull’gi mul suvõs sugulaisi poolõ karja minnä. Sääl kar’ah oll’ kats piimä­lehmä, paar õhvakõist, vasiga­pusatsõ, umbõs kümme lammast ja kar’apini Tuks.

Kari aeti vällä hummogu, ku päävävari oll’ 17 jalga pikk. Tuu tähend’, et kell oll’ säidse. Ku tsõdsõ kar’a kodo lõunalõ hõigas’, oll’ vari katõsa jalga, sis oll’ kell üts.

Sama aastaga keväjä oll’ tsõdsõpoig toonu hindäle paar peret mehiläidsi. Suvõl iks tull’ ka mehiläidsi kaemisõ aig. Ütel pääväl läts’ki pere­poig lilliaida, üteh käeh savvulõõts, tõõsõh käeh raami­kast ja tüüriista. Säläh oll’ timäl valgõ kitli ja päävari, kinda olli kah käeh. Ja kae, sääl oll’ tsõdsõ kah man, timä tund’ kah väega huvvi tuu as’a vasta. Poig nakas’ kiildmä: «Tulgu-i sa, imä, sul naa lauda­lõhnalidsõ rõiva säläh, mehilädse ei taha võõrid lõhnu.»

Ma kai tuud toimõndamist Tuksiga kavvõmbast uss­aiast päält. Ütekõrraga näe, et tarõ­nukast tulõ vällä nigu üts ilmu­tus. Tsõdsõ oll’ poja kiildmise pääle tarrõ lännü ja säält hindäle vagivahtsõ kangah koetu linadsõ sängülina ümbre iho võtnu.

Tuulaigu oll’ maal põhilinõ süük väega pall’o kapstid, näütüses supi ja paksu kapsta, ka toorõst kapsast süüdi. Ja es lääki pall’o aigu, ku tsõdsõ mant kuuldu tulõvat üts kõtu­tuulõ mürähüs. Ütekõrraga naas’ tsõdsõ vahtsõnõ kostüüm mugu tummõmbas minemä ja sis kostu illos killõ helükene. Sääne tunnõ oll’, et kõik mehilädse omma tarõst vällä tulnu ja ründäse haisukotti.

Asi lõppi tuuga, et tsõdsõ juusksõ mualumpi, koh mitu tsika püherdivä. No olõs tuul­aigo olnu pildimassin vai nuti­telefon, kagos olõs hää pildi saanu! Tuud ei olõ inämb meeleh, kas mett kah saadi, a nall’a sai pall’o. Hää, et asi niigi läts’!

Nii pall’o om külh meeleh, et sängülinna mõsti oja veereh päiv aigu, ja inne oll’ tuud leotõt umatett seebi ja lipõga. Sis käänti linalõ keeru pääle nigu kablalõ, tuudi ojast vett ja naasõ mugu nüpeldivä puulapatsidõga. Olõ-s programmi vaia ei midägi.

Illos suvi oll’ sääl Umatsõh!

Karu Jaak


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

UMA Leht