Ütel suvitsõl pääväl mõtõl’ mino vanaimä, kinkal om kõndminõ rassõ, minnä küllä umalõ pojalõ ja timä perele. Ku tä jõudsõ poja aia taadõ, jäi säälsaman kiirabiauto saisma. Massinast tulliva vällä tüütäjä ja vanaimä küsse näide käest, kas timä saanu näid kuigi avita. Vast ei lövvä õigõt kotust üles vai muud säänest, midä iks ette tulõ.
Kae koh oll’ nüüd jutt! Auto pidigi tulõma vanaimä poja Jaagu aadrõssi pääle. Vanaimäl sattõ süä kõrraga saapasiirde ja tä pandsõ suure paaruga väretist sisse. Tull’ iks kõgõ halvõmpat mõtõlda…
Kiirabisohvri hõigas’ viil perrä, et es tasunu nii suurõ huuga võõrast väretist sisse minnä. Vanaimä lõõtsut’ ja ütel’: «Olõ õi midägi, seo om mu poig.» Brigaad jäi, käe rippu, ulli näoga kaema, kohe inemine juusk.
Tuu ao pääle tull’ jo muud rahvast majast vällä. Ja mis sõs oll’? Välläkutsõ oll’ tõtõst tettü poja aadrõssi pääle, a poja perest kinkalõgi api vaia es lää. Paprit kaiõh tull’ vällä, et arsti oll’ vaia hoobis naabrimehel, 86aastadsõl Atsil.
Nii uskmalda ku seo ei olõ, sai mino vanaimä minevä suvi 66aastadsõlt 86aastadsõ Atsi imäs. Ja ku muido lätt täl kõndminõ küländ rassõlt, sis kuimuudu timä seokõrd juusksõ! 66aastadsõlt sai vanaimä viil sprinteris.
Plaado Maritte Arianne
