Tuul puhk. Om lehekuu keskpaik, a vällä minnä ei taha, selle et tuul puhk. Kõrras paotat ussõ, a tuul lüü tuu jäl kinni.
Puu kasvatasõ häitsmit. A tuul tulõ ja puhk häitsme õigõ pia lakja. Mõni puu julgu-i häitsemä naadagi, selle et tuul puhk.
A mida taa tuul puhk? Kas tä om tulnu, et tougada paati ja viiä meid Kuramaa randa? Vai om tuul tulnu, et puhku är mi latsõ valu?
Aiatüüga ei julgugi pääle naada. Egä kõrd, ku aida kisk, tulõ miilde tuu vana laul, et kõik oll’ kõrran, a sis tull’ maru, miä murdsõ kasvo ja tühäs jäi aid.
Kardoka omma viil maaha pandmalda. Vanalrahval oll’ umbõs sääne nipp, et ku istut pall’a tagaotsaga kardokamaa pääl ja saat kümneni lukõ, võit kardoka maaha panda. A et maa pääl istu, piät edimäne pikne olõma är olnu. Kunagi talvõ poolõ vist kõrras välki lei, a kas tuud saa lukõ edimädses pikses?
Vahtsõ ao rahvas rehkendäs kardokapandmisõ ao vällä traktorimehe perrä. Ku tollõl omma riista traktori külen, sis om õigõ aig. Kah üts võimalus.
Ei mõistaki arvada, midä naa tuulõ timahava nii puhkva.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
