Ildaaigu tull’ teedüs, et Vinnemaal plaanitas naada jäl Moskvitše tege­mä, selle et vällämaa auto­tehassõ omma säält är lännü. Kas tego om ka hää massinaga, tuud uuri perrä Kiidi mehe Piho Aiga­ri käest, kiä om noorõst pääst moss’a­miis olnu, siiämaani ütte Moskvitši kuuri all hoit ja vahel käümä kah pand.

Timahavatsõl edimädsel suvõ näko keväjäpääväl nõud Piho Aigari latsõlats, et moss’a (Moskvitši hellä­nimi, nigu ka mosse) tulõ käümä panda. Lats piät saama, midä lats taht. Nii võtt Aigar aku üten ja sääd tuu massinalõ pääle. A teedä om, et niisama massin käümä ei lää, ei jõvva kütust üles pumbada. Tuuperäst käänd Aigar õhufiltri kaasõ maaha ja vala õkva karbussi «dopingut». Starter aja moodorit ümbre, kõrras purtsatas massin käümä, a jääs jäl saisma. Tulõ vahtsõst suutäüs bendsiini õhupuhastajalõ valla.

Vahtsõ «dopingu» pääle moodor inämb ei «lupa» kah. «Toorõst täüs,» arvas Aigar.

«Moss’amiis sai must joba 6.–7. klassin, ku naksi esi juppõst moss’at kokko pandma. Esäl oll’ kere ja moodor olõman, a timä jätse massina ehitämise poolõlõ ja ma naksi edesi tegemä,» tulõtas Piho Aigar uma edimädse Moskvitši saamist miilde.

Massin saigi valmis, kere oll’ Moskvitš 410, a moodor 408 uma. Käügi käve tuul massinal rooli külest. «Ku puksi är kullu, sis kattõ hääd kõrraga es saa, edimäst ja taasperilde käüki. Ku sis oll’ vaia taasperilde sõita, pidi 17 mutrivõtmõga vähä kapoti alt putitama, perän jäl tagasi käändmä. Tal’na liinan, ku kiäki massina kinni parksõ, oll’ tuu suurõmb ettevõtminõ,» seletäs Aigar.

Uma Moskvitšiga käve Aigar Tihemõtsa koolin ja perän viil EPAn kah. «Tihemõtsa lõpu­pääväl käänti mosse üle katussõ. A ma pandsõ massi­nalõ tõsõ katussõ ja sai viil hulga aigu sõita,» kõnõlõs Piho Aigar. Moskvitš tiinse peret viil aastit, lõpuotsan oll’ joba viis last auto pääl ja politsei tegi ütskõrd märküse, et nii pall’o rahvast ei või auton olla. A tuu oll’ vahtsõ ao alostus ja väega kur’a säändse as’a pääle sis viil es olta.

Olõmi mõnõ minoti uutnu ja Aigar pruuv vahtsõst massinat käümä saia. Seokõrd vidä starter moodori käümä ja tuu inämb vällä ei koolõki. Paugu­pill! Tassakõistõ lask Aigar mosse kuuri alt taasperi vällä. Moro pääl pruuv pidurit vaota, a pedaal vaos põhja. «Piduri­õli om vällä joosnu,» jääs moss’amiis rahuligus.

Massin pandas saisma. «Vesi tulõ sisse valla,» tiid Aigar. Tä kaes üle kõik lõdviku, selle et ei olõ meelen, kuis minevä kõrd vesi vällä lastus sai. Lõdviku paistusõ terve ja kinni kääntü olõvat. «Ku vett sisse valat, piät ette kaema, et jagaja pääle ei vala. Jagaja om õkva viikorgi lähkül,» tunnistas Piho Aigar edimäst kõrda ütte hätä, miä Moskvitšil om. Vesi saa radikalõ, a juusk sama kipõstõ alt vällä. «Iks om määnegi lõdvik vallalõ,» arvas Aigar, kaes auto ala ja hõikas: «Kraan!» Tulõ vällä, et seol muudsal massinal om vii vällälaskmisõs kraan, a tuu oll’ Aigaril vahepääl meelest lännü. Kraan käändäs kinni ja vahtsõnõ vesi valõtas radi­kalõ. Kütussõpump om kah vahepääl tüüle naanu, nii et vahtsõst käümä saaminõ lätt laapsalõ.

Seo «vahtsõ» Moskvitši sai Aigar mõnõ aasta iist kursa­vele käest pudõli viski iist. Latsõ­latsi vai turistõ meelehääs pand ta seo vahepääl iks käümä. Alostusõn oll’ plaan massinaga Moskvalõ sõita, a sis tull’ koroona pääle ja no omma peris keerolidsõ ao, nii et tuu sõit jääs arvada tegemäldä. Üts hädä om viil tuu, et juppõ olõ-i väega saia. «Vinnemaal autopoodin moss’a juppõ ei olõ, mõnõ jupi olõ iks Põlvast ja Tartost saanu,» sele­täs Piho Aigar. Parhilla om seol massinal kah sääne sais, et latsõ­latsõ omma suuna­tulõ kangi külest är murdnu ja ülekaemisõlõ minnä ei saa. A varrampa om taaga Rõugõ vahet sõidõtu ja turistõga Munamäel käütü. Turis­ti tahtva esi sõita, a egäleütele ei usu Aigar massinat anda. «Ku Haanimaa mäki pääl sõidat ja massin taasperilde mäest alla nakkas tulõma ja piduri är kaosõ, sis ei olõ muud tetä ku ruttu tagaotsaga perve sõita,» kõnõlõs Aigar viil Moskvitšiga sõitmisõ uma­peräst.

Ku Aigar innembä moss’aga Rõugõ poodi man käve, oll’ egä kõrd massina ümbre umajago uudistajit. «Kõgõpäält tulõva nostalgitsõja, mi põlvkund ja vanõmba. Tahtva näüdädä latsilõ: mul oll’ sääne ja mu esäl oll’ sääne.»

A kas Moskvitš om hää massin? «Ma ei tiiä, ma ei olõ Þiguli-miis olnu,» naard Piho Aigar. «A ku Þiguliisid tegemä naati, ütlivä moss’amehe iks, et tuu om kilukarbi­plekist tettü ja moss’a om iks kõvõmb.» Tuud, et Vinnemaal periselt vahtsõst Moskvitšõ naatas tegemä, Aigar ei usu. «Moskvitš om jo vana Opel, vinläne varast’ Saksamaalt taa tehassõ. Vinläne ei olõ üttegi autot esi tennü ja ma tahas nätä, määne tuu edimäne Vinne ime vällä näge.»

Kuigi piduri ei tüütä, sõit Aigar moss’aga tassakõistõ Ala-Kiidilt Mäe-Kiidile. Tan pandas massin saisma, tetäs ussõ vallalõ ja latsõlatsõ saava vaeldumiisi batuudi ja moss’a pääl karõlda.

Rahmani Jan

Piho Aigar om uma moss’a kuurist vällä ajanu ja kangutas kapotti vallalõ, et vesi radikalõ valla. Rahmani Jani pilt
 

Mosse

 
kuuldsõ pidurite kräkin
autu kinni pedäsi
miljuneer mu kädilläkin
vei paar versta edesi

sõs ma maantii veeren passõ
hääleti vaid limukit
ma es taha gassõ vassõ
autunsõitja timukit

a tull’ massin midä tiidäs
moskvalasõ nimega
karksi õkvalt pääle – kiitos
panõmi no minemä

nii et õdagus ma olõss
sääl kos talnan pidu um
ütel’ autujuht – no problems
puultõist tunni maksimumm

tiiga ärki katte side
mosse võtsõ linnata
nüüd ma mõista parõmbide
vinne massint hinnata

Contra