Päältnätä lihtsä, huugu täüs, lühkü ja hää – nii või kokko võtta 13. lehekuul Intsikurmun peetü Põlva maakunna latsi laulu- ja tandsupido «Olõs mul üts…». A ku kaia lava pääl tettü sisse süvembäle, saa selges, et peris lihtsä taa lugu siski es olõ.

Lugu, midä pido jutust’, oll’ mitund pite ilmaluumisõ lugu. Sinnä sisse poimitu juhatusõ täämbäste päivä ja muinasjutu seen käümine es sekä päämist: ilm luudi, õigõmbalõ munõsi kana suurõ muna ja tuust saigi alostusõ kõik, miä edesi tulõ. Ilmamuna kõrval oll’ tähtsä sümbol viil pannkuuk. Kiä arvas, et maakerä koogi muudu vällä näge, või säältki maailma luumisõ vällä lukõ.
Esisugumaidsi sümbollõ võidsõ egäüts viil löüdä, näütüses vana henge sümbol kala, miä om tähtsä ka kristlusõn ja budismin.

A kõgõ päämine oll’ taa pido man iks tegijide lust ja huug. Ja umakeelisüs. Laulõ ja tandsõ kokko köütvä lugu oll’ otsast otsani umakeeline, ka osa laulõ kõlasi umakandi keelen. Mu jaos oll’gi pido korgpunkt latsiaialatsi laulõt nimilaul «Olõs mul üts…». Ku joba väiku latsõ laulu nii kõrraligult kõlama pandva, sis om meil viil luutust.

Kittä tulõ ka pido lavastust. Midägi es vinnü, kava oll’ parralõ nii pikk, et es jää peris lühküs, a sai küland ruttu otsa. Hariligult tüküse säändse pido minemä kõgõ näütämises, midä mõistõtas, ja tuu om kaejidõ jaos paras piin. A Põlva latsipido oll’ külh puhas lust.

Rahmani Jan

«Olõs mul üts…»

 
Edimäne Põlva maakunna latsi laulu- ja tandsupido 13. lehekuul 2022

Lavastaja: Tootsi Kristo
Stsenarist: Laanõ Triinu
Lavakunstnik: Kägra Daana-Loreen

• Päält 700 tandsu- ja laululatsõ
• Räpinä ja Põlva muusigakuulõ solistõ ansambli
• Mooste rahvamuusikakooli pillilatsõ
• Põlva kooli puhkpilliorkestri
• Jõgi Riivo saatõansambli
• Külätiatri Virvendus