Inemisega jääs sünnüst surmani üten kotus, kost tä peri om

 
Peri olõ ma Võro liinast, a Tal’na lähkün elänü joba kongi 17 aastakka. Kooni perämädse aoni olõ õi mu tutvidõ tsõõri trehvänü üttegi võrokõist, kinka uman keelen kõnõlda. Päält tuu olõ ma esi joba põlvkunnast, kinka vanõmba inämp koton võro kiilt es kõnõla. Olkõ, et suurõ inemise ja esieränis vanõmbaiälidse inemise umavaihõl külh kõnõli. Tuust huulmalda, et es opata vai et ma latsõn esi võro kiilt es kõnõla, om tuu õks kuigi mu seen alalõ püsünü. Võro kiil jäie esihindäst külge ja ma kasvi timäga ütte, kuna Võro liinan ja maal vanavanõmbidõ man sai olla egä päiv keelekeskkunna seen. Ma usu külh, et kõgõ kimmämbält jääs inemist saatma tuu, miä om tä ümbre olnu latsõn, inemises kasumisõ aastil.

Sommeri Lauri om kirotanu uman raamatun «Lugusid lõunast» (lk 9): «Kuna ma elasin Võrumaa südames, oli kahe haruga iidse pärna taga Setu ja aida taga Petseri pool, suitsusauna tagust rada pidi pääses Lätti, läbi lauda ja kanade õrre alt sai Tsooru. Võrru tuli minna pesuköögi korstna kaudu ja muud kandid andsid ennast ka ilusti hoonete ja puude kaudu määrata.»

Seo mõttõkäük and häste edesi, et inemisega jääs sünnüst surmani üten kotus, kost tä peri om. Ku kavvõndalõ inemine uman elon ka lätt vai kohe vällä jõud, edimäne samm tii pääl tulõ tetä «pesuköögi korstna kaudu». Tuust algusõpunktist, kost inemine peri om, või timä minnä ütskõik määndsen tsihin, algusõpunkt esi jääs õks muutmalda ütes ja samas.

Panni küsümüse, kuis jäiä võrokõsõs sõs, ku Võromaast kavvõndal elät, märgotamisõs ette ka Kadrioro raamadukogo võro keele tsõõrist ossavõtjilõ. Vastussid tull’ mitmõsugutsid. Tennä näid väega mukka üten märgotamast.

Pall’o avitas tuu, ku sul om võtta mõni perreliigõ, sugulanõ vai tutva, kinka saat kõnõlda uman keelen. Kasvai nii, et kõlistati tõnõtõsõlõ, ku üts eläs Eesti üten ja tõnõ tõsõn nukan. Latsilõ miildüs kullõlda, kuis vanaimä-vanaesä ummi mälehtüisi kõnõlasõ – et kuis elo ja määndse as’a näide noorõn iän olliva. Latsõ jääse noid juttõ kullõma sõski viil, ku nä joba suurõ inemise ommava. Hää nõvv om sääne: ku vähägi and, laskõ latsil vanavanõmbidõ man olla, näil üten toimõnda ja umavaihõl juttu aia. Ja vanavanõmba – kirotagõ üles ummi mälehtüisi, pruuvgõ kirota õkva võro keelen. Väega tähtsä hindätiidmise alalõhoitmisõ jaos om üles löüdä hindä muudu inemise ja hoita näid hindä lähkün.

Trehvsi ütskõrd pikembält kõnõlama üte muusõumitüütäjäga. Juttu tull’ ütest ni tõsõst as’ast, kangakudamisõst piili pääl, leeväteost, määndse kiildmise vai käskmise töiel varramba olliva, et kuis näid õigõlõ tetä tull’. Sõs tuu muusõumitüütäjä ütel’: «Sa kõnõlat väega pall’o umast vanaimäst – tähendäs, et sul omma juurõ kimmäle paigan.» No mul om vidänü, olõ saanu latsõn peris pall’o vanavanõmbidõ man olla.

Uma periolõmisõ tundmisõs (vai meelen hoitmisõs) om hää, ku saat vaihõpääl, olkõ vai harva, Võromaal külän kävvü. Tutva paiga andva jälki jõudu ja väke mano. Mu hindä latsõ omma ütelnü, et Võrol om õhk parõmb, näile tunnus nigu puhtamb olõs. Esihindä kotsilõ olõ tähele pandnu, et ma Tal’nan õks viil ei mõista ilma märke lukõ. Keväjä, ku aknõst kaiõn paistus päivlik lämmi ilm, või välän õhk olla ijäkülm. Võrol elli, sõs oll’ teedä, et ku puhk kimmäs suur tuul joba hummogu, om õdagus vihm platsin. Põh’an mere veeren puhk suur tuul kõik aig. Undsõ ja tuul mu võromaalasõ arvosaamisõ perrä samal aol olla ei saa, a mere veeren saava külh. Tuu om seeniaoni mullõ väega andsak kaia, kuimuudu lahmaku undsõräbäli lindasõ – edimäne mõtõ om kõgõ, et kongi om tuli valla päsnü.

Kotussõtunnõ käü kokko inne vällä üteldü mõttõga: tulõ hoita köüdüst uma kodokotussõga ja inemiisiga, kiä no kah viil Võromaal eläse.

Ja viil üts mõtõ – ku piät uma eloga kotost vai eski kodomaalt kavvõmbalõ är kolima, sõs võta hindäga üten kododsõ söögi. Ku om kasvai mõni retsept sääne, midä imä vai vanaimä muudu saat tetä, sõs tuu avitas kimmäs säädi nii kihä ku süäme. Mu latsilõ näütüses miildüs häste jahve-kardokakört, esieränis ku viil suidusannan suidsutõdut lihha kah mano andas… Seod süüki om tettü mi perren vähämbält neli põlvõ, nii et hää tahtmisõ kõrral võinu seo joba perändikultuuri nimistühe panda. Tõnõ supp om mu tõsõ vanaimä käest. Sääl seen käü tükkes poodõt keedet muna ja supihainu või olla nii pall’o, et mustas. Kuna om vanavanaimä supp, sis olõ õi ütski lats kõrdagi ütelnü, et võta är neo «puru» supi päält.

Hindätiidmist hoit häste alalõ ja esiki nõst korgõmbas, ku saat ummi tegemiisiga Võromaalõ kassu tuvva. Tähendäs, et ku tiit säändsid asju, minkast tegünes hääd suurõmbalõ hulgalõ Võromaal elävile vai säält peri olõvilõ inemiisile. Ku su tegemise avitasõ tõisil kah umma kiilt ja miilt alalõ hoita.
Kokkuvõttõs või üteldä Aafriga vanasõna perrä, miä ma löüdse kunstnigu Lipartia Olivia üte pildi alt: «Tark rändäjä jätt uma süäme kodo.»

 
 
Orioni Jana,
raamadukogohoitja, võrokeelidse
kohvitarõ kõrraldaja Tal’nan
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.