Mõnõ aasta iist oll’ sääne juhus, et mul käve külän hää tutva Tal’nast, Ungersoni Jaak, kiä pidä Nurmiko ärri. Näil oll’ olnu suur õnnõtus: kasvumaja palli maaha. Jaak paksõ tulbisibulit, et täl om noid üle.

Sügüse kävegi sibulil perän, tõi 1000 tükkü. Tei pindre valmis ja panni sibula maaha. Ja kõrraga tull’ mu sisse esieräline tunnõ. Naksi uutma, kuna ma lilli-illo nätä saa. Edimäidsi keväjämärke tulõkil õkva nigu kisksõ minno mõtsa ala. Käve säält otsman edimäst sinililli. Keväjä, ku Haanimaad katva viil paksu lumõhangõ, omma edimädse ütsiku sinililli nigu taiva kingitüs.

Edesi naksiva tulõma ämmä­lehe, kunnakapsta ja luudus naas’ häitsemä. Lõpus tulli ka tulbi maa seest vällä.

Tuu uutmisõ herevüs om nii suur, et häiermide illo mõistaki-i sõnnu sisse panda, tuud piät esi nägemä ja tundma. Ja ku joba sääne pisiläne seen, sis tahat naada kõrrast inämb tuud illo luuma. Jõudsõ Rohu Urmassõ mano, kiä kasvatas ja tuu ka kavvõmbast egä­sugutsit põnõvit kasvõ. Tõi timä käest kümme rododendronit, miä omma väega ilosa ja lätsi ka ilostõ kasuma. Hammas om nii verel, et seogi kevväi käve Urmassõ man ja tuu ilo, midä ma sääl näi, ai mu jäl pääst peris ullis. Tõi säält jäl ilosit lille mano. Ku nii edesi lätt, tulõ peräkõrd maad mano naada ostma, et kõik seo tavaar kasuma panda.

Usu, et mu lillitõbi om latsõ­põlvõst üten tulnu. Imä oll’ mul suur lillisõbõr, kõgõ oll’ ümbre mi maja pall’o lille. Vast omgi nii, et saami pall’o asju latsõpõlvõst üten ja teemi tuud, midä latsõpõlvõn olõmi nännü ja opnu.

Annas luuja inemiisile ilomiilt ja tahtmist hindä ümbre illo luvva ja illo tetä. Kiä tuud mõist, om õigõ tii pääl ja ma olõ kimmäs, et ilo luuja ei lää tõsõlõ kurja tegemä.

Ilo päst maailma.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.