Tõupull
Ku varrampa tõi maal postimiis pensioni kodo, sis mõnõ ao iist tekk’ riik tuu kõrra ümbre. Pensionni naas’ kodo tuuma turvafirma.
Nii oll’gi memmekesel ütspäiv ussõ takan illos pikk nuurmiis. Memmekene es jõvva är imehtä: «Ti olõti nii illos, nigu eestiaignõ näütüse tõupull, kedä laada pääl raha iist näüdäti!»
Nuurmiis es tii tuust jutust vällägi, and’ pensioni kätte ja läts’ edesi. A jutt läts’ külä pääl lakja ja pensionituujat naati naaruga tõupullis kutsma.
Nigu küläjuttõga õks om, tegevä nä küläle kolm tiiru pääle ja muutusõ. Tsipa kavvõmban üts edumiilne talomiis tahtsõ umma karja edendä. Timäni jõudsõ jutt, et sääl külän om hää ja illos tõupull. Läts’ sis tuud pulli säält külä päält otsma.
Küläinemise, kelle käest talomiis pulli kotsilõ küsse, saiva as’ast arvo ja naari umaette, a mehele ütli, et tiiä-i seo külä tõupullist joht midägi.
