Seo lugu juhtu veidü inne Euruupa raha tulõkit, sõs ku krooni viil karmanin krõbisi. Ma ei nakka õigit nimmi siiä kirotama, kül nä tundva hinnäst lugõdõn är. Ütlemi, et luu päätegeläse olli Mihkli ja Kallõv.
Rõugõ poodi iin trehväs’ ütel suvõõdagul kõndma üts Viitinä külä lähküst peri miis Mihkli, kes tahtsõ hirmsat muudu kodu poolõ sõita. Esi oll’ joba hää auru all. Arvada, et oll’ üte pehmen pudõlin kangõmba suurõ ollõ är kulistanu. Käve iks poodi iin massinidõ man, mis tükü perrä tulliva ja lätsivä, ni pallõl’ kodu viimist. Es saa tükk aigu kinkagi kaubalõ.
Sõs tull’ timä manu üts avitaja inemine Kallõv ja ütel’: «Ma või sinnu kodu är visada.» Täl samalõ poolõ sõit ja Mihkli talu timä tiiotsast vast nii kolm kilomiitret edesi, tä nõun uma massinaga Mihkli är tarõ manu viimä.
Mihkli kobisigi kõrraga autu pääle, miil väegadõ hää. Pall’und olõ es täl joht kodu astu, a päiv pikk, vaim väsünü, samm kõvvõr ja nuu mõnõ kilomiitre sõitu iks väega abis. Saabast kulus kah niimuudu vähämb. Pandsõvagi poodi iist ütenkuun minekit. Jõudsõva massinaga Mihkli tarõ aia taadõ ja kodu jõudja nakas’ karmanist är rüntsütedüt kümmet kruuni sõidu iist tenus pakma.
Kallõv, kes massina rooli takan oll’, ütel’: «Nakka ei ma joht su käest rahha võtma taa mõnõ kilomiitre iist, tõi su niisama hääst meelest är kodu.»
Kõrvalistmõ pääl sai Mihkli peris pahatsõs ja kärät’: «Kuis nii, sa ei võtaki rahha vasta vai, ei võta sukugi vai?» Kallõv raput’ tuu jutu pääle viil kõrd pääd. Tuupääle nakas’ Mihkli hirmsalõ vandma. Sõs kostsõ: «No kurram, olõs sa mullõ taad varõmb ütelnü. Ma olõs poodist viil üte väiku ollõ taa rahapaprõ iist saanu. Ei võta sõs rahha vasta vai?» paksõ tä viil. «Ei võta jah,» ütel’ autujuht. «No sõs vii minnu õkvalt Rõugõlõ poodi manu tagasi, ma võta viil üte ollõ ja tulõ hoobis jalaga kodu,» ütel’ Mihkli pahatsõ helüga.
Mis tan iks ja oll’gi nii. Kallõv, hää süämega miis, käändsegi otsa ümbre ja sõitsõ Rõugõlõ poodi manu tagasi, Mihkli perä pääl. Pandsõ mehe maaha. Mihkli külh veidü kopõrd’, a tormas’ iks kipõl sammul puuti. Kallõv kergüt’ tuu pääle olgõ ja lassõ esi är kodu poolõ minekit. Mis ollõjanutajast tuu õdagu edesi sai ja kuis tä peräkõrd kodu jõudsõ vai es jõvvaki, tuu kotsilõ ei mõista inämb midägi üteldä.
Vot säändene peris tõtõelulinõ lugu juhtu Rõugõ kandin aastit tagasi.
Margi Jaanus
Margi Jaanusõ tsehkendüs
