Mi tunnõmi verepelgüst, piksepelgüst, kunnõ ja ruumajiide pelgüst, mõtsapelgüst, viipelgüst jne. Noilõ om ütine, et sääl ei olõ man mõttõraasugi ja egasugunõ mõtõ lõpõs sinnä, et «aga kui». Mõttõ lõpp. Ma ei olõ kuulnu, et terve mõistusõga olõs kuigimuudu saanu pelgüst vähändä vai kaota. Küll saat pelgüst takast utsita. Tuud tetäs vahel peris korgõst kantslist ja hoolõga. Kiäki tuud kiildmä ei lähä ja takkaperrä kah halva sõnna ei ütle. No es tulõ maailmalõppu, jo sis kiäki rehkend’ võlssi. Teil om kahju vai? No es koolõ koroona kätte miljoniid inemiisi, teil om kahju vä? Ah et kuuliva tõsõ, kiä koroona peräst ravi es saa! Noh, inemise elu jo lõpõski surmaga, mis tan vingu.
Näütiid võit tuua pall’u ja mõni takkajärgi õigustus omgi õigõ ja mõistusperäne. Aga… pelgüs esi ei hooli mõistusperäsüsest. Mõni tapp hindä är, mõni lätt ullis. Ei olõ kuulnu, et mõni pelgüs närve parandas vai muidu kassu tuu.
Mu koolivellel om mõttõpelgüs. Üttegi mõtõt tä lõpuni mõtõlda ei julgu, et vast om riigivastanõ. Määnegi vuntsõga miis ollõv tuu pelgüse sisse tampnu. Tahassi vahelõ hõigada, et noid mehi oll’ mitu, a sis tulõ miilde, et pelgüs piät olõma koondõt ütte punkti, mitmõ pääle jagamine lahjendas timä är ja kassu inämb ei olõ. Kassu? Mis kassu saa inemine tuust, ku tä pikse aigu pääd padja all hoit vai rästikut näten rüükmä pand? Kiä saa kassu tuust, ku mõni inemine ei julgu ummi mõttiid lõpuni mõtõlda?
Ahjaa, siin kivi all om joba vähk! Riigimeestele miildüse küll pelgliku alamba. Kunagi oll’ Vinnemaal tsaar, toda pelläti. Kiä pelgäs põrõlt Vinne riigiduumat? Vai Eesti riigikoku, Läti seimi? Vastus om: ärhirmutõt inemine. Ei olõ tähtsä, mille vai kellega om hirmutõt.
Foobial om võimõ üle minnä paanikas ja tuu õhutamine om joba karistatav, vähembält sõaseisukõrran. Või-olla sääl omgi üts seletüs, mille sõda käü, a tuud vällä ei üteldä ja sõaseisukõrda vällä ei kuulutõda. Paanika õhutamine aga käü hoolõga.
Jah, pelgüst ja paanikat soositas. Säälsaman tüütätäs vällä egasugutsiid vihakõnnõ säädüisi, nigu viha olõsi kurja juur. Viha om muiduki halv asi, a tõnõkõrd and jõudu. Pelgüse kotsilõ jõuduandviid juhussiid ei tulõ miilde. Vast omgi nii, et rahvas om halva jõudu täüs ja tuu vaia näil käest võtta. Ainukõnõ vaielusõkotus om, et määne om halv ja määne hää jõud. Mu arust om egasugunõ jõud hää, ku tedä suunada hääd tegemä.
Vanust romaanest loemi, et armastusõga võit ka pall’u kurja tetä. Ma olõ tollõ kotsilõ umast elust kinnitüst löüdnü. Kas ei peasi Eestin vasta võtma ka armastuskõnnõ säädüst? Et hõi, poliitik, pea kinni, seo jutt lätt sul joba armastuskõnnõ alla ja om karistatav.
Pehmelt üldä jabur. Ja tuu om väega pehmelt ültü.
Pulga Jaan
