Möllümehe äpärdüs

 
«Möllü piät olõma ja nall’a saama!» ütel’ Vinne aol sanatooriumin lõunõeesti miis Hillar, kedä kutsutigi sääl möllümehes.

Oll’ illos keväjäõdak. Pää­majan oll’ kontsõrt. Hillar tiidse, et kõik naasõ läävä kontsõrdilõ ja läts’ esi samal aol naisi majja. Tä tekk’ plaanõ, mis möllü tä sääl kõrraldas ja kuis perän saa nii nall’a, et kõik naardva kõtu paigast. Julgustusõs oll’ täl peedi­vein üten. Miis haardsõ sängüveerest üte paksõmba teki külle ala ja kobisi esi sängü ala.

Es lää kõik nii, nigu plaanit. Puulpümme sängüalunõ, lämmi tekk ja peedivein teivä uma tüü. Hillar magasi, ku naasõ kodo tulliva. Saatusligus sai timäle aivastus – põrmand oll’ tolmunõ. Ja kõgõ lõppu tull’ viil kolm suurt norsatust.

Naasõ naksi otsma, kost tuu helü tulõ. Miis saadi kätte. Sis läts’ sõas. Pürstivars oll’ päämine sõariist ja tuuga anti välke Hillari poolõ nii et sai. Hillar lüüdi sängü alt vällä ja tedä oll’ peris hallõ kaia, nii läbi oll’ tä pestü. Tä pobisi tassa, et tahtsõ õnnõ nall’a tetä. No a naasõ olli iks väega vihadsõ.

Pessäsaanu läts’ läbi puul­hämärä pargi umma tarrõ ja pobisi, et naasõ ei saa nal’ast arvu. Järgmäne hummok lassõ Hillar sanatooriumist jalga. Ütel’, et piät uutmalda är sõitma ja tulõ kunagi ildamb ummi dokumente perrä. Tä tiidse, et ku miis saa naisi käest pessä, om tuu kõgõ hullõmb häbü, miä olla saa.