Külm ja vatutav jaani-ollõkõnõ

 
Haigõmajja tull’ vahtsõnõ miis. Oll’ vannipäiv, sängühaigõ viidi mõskmistõ. Tuujaos aeti käru ette, haigõ veerütedi pääle ja sõidutõdi vannitarrõ. Kats mõskjat seebiti haigõ sisse, mõsi tedä ja uhtsõva üle. Oll’gi tettü!

Tollõlõ vahtsõlõ maamehele olli tõõsõ mehe võlssnu, et jaanipäävä puhul pakutas kõigilõ pääle sanna olut: külmä ja kangõt, päält ilosa valgõ vatuga. Mehe hoiati, et ärku vahtsõnõ miis jätku tuud küsümädä, muidu mõskja joova esi ollõ är.

Pääle uhtmist küssevä mõskja mehe käest nigu õks: «Kas om küsümüisi?» Hariligult kiäki midägi es küsü, a seokõrd oll’ küsümüs: «Kuis tuusamadsõ as’aga jääs?» Noorõmb mõskja naas’ näost veretämä, vanõmb läts’ tulist vihha täüs.

Miis es saa arvo, mille pääle mõskja vihast’. Tä pruuvsõ vahtsõst: «Kuis jääs ollõga, midä pääle sanna antas?»

No sai vanõmb mõskja arvu, et mehe omma ulli juttu ajanu. Tä es olõ kah suu pääle sadanu: «Meil oll’ jah plaan teile olut pakku, a sotsiaalministri Kiik tetti vallalõ, nii ei olõ luutust rahatukõ saia ja olu jääs ostmalda.»

Mis sääl iks. Miis panti käru pääle, sõidutõdi palatilõ. Sinnä oll’ joba lõunasüük tuudu ja mano klaasitäüs verevät juuki. Väega häste kõlvas’ jaanijoogis ka haigõmaja morss.