Ku tõisil rohetas elämise ümbre pöetü muru ja puu omma madala vai sootus maaha võetu, sis mul om sääne tõistmuudu ümbrekund. Niidämi haina suvõ pääle üts kõrd, talvõs lambilõ. A ümbertsõõri mürisese trimmeri ja murutraktori.

Siiä tulõva siili ja vägüsi tükvä kasse söögi mano. Ussõl om mulk, kost siil vai kass vüürüste päses, nii om näil vaba voli tulla ja minnä. Iks nõnakõnõ mulku, nuhutas ja kullõs, kas õhk puhas, ja sis kipõlt läbi.

Siilega om hätä kah. Nä võiva ronni kõgõ nelä jalaga söögi­anomahe ja perän jättä uma junni­kõsõ kah sinnäsamma maaha. Vahel trehväs, et näil om kõtt kõrrast är, siis või põrmandulõ lehviku lakja laota. Üte­sõnaga, omma parra põrssa ja piät näide takast kraamma. Hindäle ei taha kõik silmä ala anda: ku kuulva tulõkit, sis vudiva kipõlt kas vällä vai kirstu ala.

Suvõl tõie üts vana siil uma kats pujakõist üten. Nuu pelksi, a harisi pikäpääle är, nii et saie nõnnogi silitä. Tulliva iks õdagist, nii et kassõlõ pidi söögi varrampa kätte andma. Siil es anna kassilõ perrä, täl iks nõklu rohkõmp ku kassil küüdsi. Umavahel lätsivä vahel kaklõma, sis üts nügisi tõist ja tsuhnõliva kõvastõ. Kerrä kerimise pääle veerütedi tõnõ hoobis söögi mant kavvõlõ nukka.

Vahel kattõva siili mitmõs aos kohegi är. Ei tiiä, kas magasiva koskil vai kävevä kavvõmban. Maja ümbre om näil süvvä kimmähe, kääväki vast vüürüste rohkõmp vaeldusõ peräst.

Orassoni Rael-Adiina