Hullu uudisõ omma egan tele- ja raadiokanalin hinnan ja üldäs ruttu edimält vällä. Tuud, et söögikraam poodist puhta otsa lõpõs ja mi nälgä jää, nakati kõnõlama jo keväjelt. Aga et tuu jutuga puutõ õks viil peris tühjas es ostõta, võeti üles laul, et kõik lätt nii kallis, et tuuperäst nälgä jäämi, et õkva mitte medägi osta ei jovva. Põllumehist pedi miljonääri saama, a ku tõsõ kõik nälgä koolõsõ, et leibä ka enämb osta ei jovva, mis nuuki tuu rahaga pääle nakasõ? A läts’ õks vahtsõ huuga ostmises ja ärimehe pedävä peenükeist naaru! Ja muiduki om vääga moodun laulda, kuis küte järest kallimbas lätt. Tuust jutust ei saa ilmangi küländ, olkõ noh, et müüjä hinda teten mõnõl puul jo põra õkva peris marun omma.
Kõgõ tuu kroonis oll’ edimäne jutt, medä võidupüha hommugult raadiost kuuli, et ku vendläne meile põra sälgä tulõ, om riik üte pääväga luuja karjan ja purus pestü. No aitüma ja häid pühi, a miisses sis konserve kokku osta ja kardulid maha panda? Ja mis tuud kallist villä kasvata ja raha karmanide toppi? Om üts kotus, konh kelgi enämb raha vaija ei olõ.
Ega veitü ao peräst and statistikaammat teedä, ku pall’u meil om depressiooni ja ku pall’u esi uma eluküündle omma kistutanu, selle et enämb ei jovva mõtõlda, mea saama nakas vai tegema peat.
Raadio and äripääväl rahvalõ voli veeränd tunni joosul saatõdõ kõlista ja üldä, mea naa ütest vai tõsõst asjast arvasõ. Ildaaigu küüsti, kuis saava inemise jaku murhõst, medä egalt puult pääle tulõ. Kiä pakk’ mõtsan jalutamist ja tsirkõ kullõmist, kiä aiatüüd, raamatuide lugõmist. Soovitõdi ka taivaesä pallõmist.
Muiduki, õigus om, et põra, kui ilm illus ja kõik ümbretsõõri häitses ja kasus, om vällän olla õks kõgõ parõmb. Aga medägi tetä ei olõ, loodusõn ei olõ ka kõik enämb nii laabsadõ paigal nigu vast viis vai kümme aastaiga tagasi. Tuu om muiduki ennegi nall’akas, et tsirgu pesä elumajale järest lähkümbäle tegevä, selle et naa omma arru saanu, et nii hoitva hennest rüüvliide iist. Varõsal om jo nall’aasi häniläse vai varblasõ pesäkene häötä, a peris inemise ussõ ala ründämä viil ei tulda.
Tuuga peat ka harinu olõma, et ku marja aian puhma küllen valmis saava, omma kähripini platsin. Ja tsia käävä kardulipandmise aost saadik kaeman, kost medä kätte saa. Nail ütskõik, et sul hendälgi vähä. Aga et mõnikümmend sammu majast põtr võsa vahelt vällä karas’, oll’ jo enämb ku imelik, selle et mõtsa sääl õigõdõ ei olõki. Ja et lähkün silla pääl ilves valgõ pääväga jalut’, oll’ ka nigu võõras kaia.
Vahel tulõ mõtõ, et taa mõtsaeläjeide inemiisi ligi tükmine ei olõki tuust, et mõtsa pall’u maha om võet. Kannistiku omma jo alalõ ja võsa kasus ruttu pääle, sääl ollu nail enämb umaette olõminõ. A vast omma eläje ka taast inemiisi depressioonist nakatunu ja segi lännü?
Ei saa jo nii kah läbi, et sukugi seitungi ei loe ja raadiot ei kullõ. A kas tsirgulaul, värske luhvt, tsuklõmine ja mõtsan marjal ja seenel käümine joudva nii suurõ hulga halvu, a vääga hinnan uudistõ iist pästä?
Nõlvaku Kaie
