16.–17. piimäkuul käve soomõ, eesti ja läti keeleuurja Lutsimaal kolmandat Lutsi seminääri pidämän. Kõnõldi lutsi rahvast ja näide keelest, aoluust ja seo ilma saisust.
Lutsi maarahvas elli Lätin, Räisaku (Rēzekne) liinast Venemaa poolõ minnä, Lutsi (Ludza) liina ümbre. Nä esi ütli hindä keele kotsilõ «maakiil» ja tuu kiil oll’ väega vanaperälidse võru keele muudu. Kuimuudu nä sinnä balti hõimõ vaihõlõ elämä lätsi, ei olõ täpsäle teedä. Lutsi esi tiidse kõnõlda, et nä omma sinnä tulnu Roodsi kuninga maalt.
Om kõnõld tuust, et või olla elli lõunaeestläisi Lutsimaal joba inne (näütüses selle, et nä Daugava jõkõ vannamuudu Väinäjõõs kutsi) ja sis tull’ Võrumaalt sinnä päält Põh’asõta rahvast manu, ku maa oll’ hää ja kotussõ odava. Ei tiiä. 19. aastasaa lõpun elli sääl päält 4000 lutsi. Viimäne lutsi keele kõnõlõja kuuli 2006. aastal, a viil põrõld om sääl kandin mõni vanõmb inemine, kiä mõist ütsikit leivukiilsit sõnnu vai lausit.
Lutsi maarahva perrätulõja omma seo ilma aigu läti-, latgali- vai vinnekiilse, a huvi ummi edevanõmbidõ vasta om suur. Nii om ameeriga-läti keeleuurja Balodisõ Uldis tennü lutsi keelele vahtsõ aabidsa ja hoobis vahtsõ kiräkeele, midä ka lätläse lukõ mõistva.
Ka keeleuurja omma lutsi kiilt uurnu ja kokku pandunu vahtsõ keeletiidüsligu aokirä ESUKA lõunaeesti keelesaari erinumbri. Eestläse ja suumlasõ tahtsõ uuri kõgõ lõunapuulsõmba õdagumeresoomõ rahva kiilt, lätläse ummi edevanõmbit ja paiga aoluku – nii peeti 16. piimäkuul Lutsi aoluumuusõumin jo kolmas Lutsi seminäär.
Sõit naas’ pääle hummugu varra Tartust. Lutsi poolõ minnen käüti läbi ka Alūksne liinast, mink võru keele muudu nimi Aluliin ollõv kirätsurri vällä mõtõld. Alūksne liin om võrukõisilõ läbi pikä aoluu alasi tähtsä olnu. Või-olla om lugõjalõ põnnõv teedä, et sääl elli pastor Glücki Ernst, kiä pand’ piibli edimäist kõrda läti kiilde. Ku Vinne väe 18. aastasaa algusõn Alūksne hindäle võti, viidi Glück uma kasutütre Skawronska Martaga Vinnemaalõ. Kasutütrest tull’ ildampa Vinnemaa keisriimänd Katariina I.
Ku jõuti Lutsi liina, minti süümä (inglüse keelega oll’ rassõ kohvi ja suppi telli!) ja kaema katoligu kerikut, miä uhkõlõ mäe pääl sais. Päält liinaga tutvas saamist minti Lutsi aoluumuusõumilõ seminääri pidämä.
Lutsi aoluumuusõumin om suur ja sisutihtsä välläpanõk, kost saa lukõ lutsi maarahva aoluust ja tegemiisist. Seminääri alustusõs kõnõl’ Ludza umavalitsusõ juht Mekšsi Edgars, kiä esi peritolult lutsi, ja ütel’, et Lutsi umavalitsusõ jaos om lutsi keele uurminõ meele perrä ja nä tahtva uurjit võimalust müüdä tukõ.
Eesti Vabariigi suursaadik Lätin Hilpusõ Arti kõnõl’, et egäüts pidänü ummi juuri vasta huvvi tundma. Läti ülikooli liivi instituudi juht Ernštreitsi Valts ütel’ uman kõnnõn, et lutsi keele ja kultuuri uurminõ om tähtsä tervele Lätile, mitte õnnõ lutsi perrätulõjilõ ja Latgali piirkunnalõ.
Kõnnõ pidi ka imäkeele seldsi esimiis Metslangi Helle. Imäkeele seldsi tugi om viil eräle tähendusega: 100 aasta iist and’ seo selts edimädse stipendiümi noorõlõ keeleuurjalõ Voolaisõ Paulopriidulõ, kinkast tull’ suur keelesaari edendäjä.
Peeti ka kolm akadeemilist loengut: prohvõsri Grünthali Riho Helsingi ülikoolist kõnõl’ õdagumeresoomõ rahvist, kon nä eläse ja omma elänü. Lutsi olli kõgõ lõunapuulsõmb õdagumeresoomõ rahvas.
Prohvõsri Pajusalu Karl Tartu ülikoolist kõnõl’ lutsi keele aoluust. Et suurõmb osa lutsi keele kõnõlõjist olli sinnä lännü mõnisada aastat tagasi, om lutsi kiil suurõn jaon vanaperäline võru kiil, näütüses oll’ sääl alalõ vana hn-lõpp. Seminääri kõrraldaja Balodisõ Uldis kõnõl’ kiräkeele luumisõst ja lutsi perrätulõjist, kedä tä om otsnu ni löüdünü.
Päält akadeemiliidsi loengit näüdäti vahtsõt keeletiidüslikku aokirjä ESUKA, kon om artikliid Lätin elänüide lõunõeestläisi keelest, aga ka tuust, et naidõ koolu kiil om paigulõ läti kiilde ummi mõotuisi jättünü. Kultuuriministeeriümi puult annõti üle kitüskirä lutsi keele ja rahva iistkõnõlõjilõ. Seminääri pidulidsõ lõpõtamisõ avv jäie folklooriansamblilõ Ilþa, kiä esit’ lutsi rahvalaulõ.
17. piimäkuu pääväl sõidõti bussiga varra vällä.Balodisõ Uldisõ juhatusõl kaeti tähtsämbit külli, kon lutsi elli ja olli. Käüti kaeman ka matussit, kon vana lutsi puhkasõ. Perenimmi andmisõ aigu anti eesti suku talupujõlõ ütesugumadsõ nime. Nii oll’ nätä, et pia terve matusaia kivve pääl oll’ üts nimi – Buls.
Lutsi rahva saatusõst om võrukõisil pall’u oppi. 20. aastasaal es taha Läti sukugi paigapäälsit õdagumeresoomõ rahvit (lõunõeestläisi, liivlaisi) tukõ ja pruuv’ näist ekämuudu lätläisi tetä. Tuuga saadi toimõ. Ei olõ ka Eestin tõisildõ. Takastperrä, ku inemise ja kiil jo koolu, om lihtsä üteldä, et uurminõ om tähtsä ja juuri vasta tuntas huvvi.
Ma looda, et 100 aasta peräst ei sõidõta bussõga Võrumaad piten otsma vannuinemiisi, kiä kattõ sõnna võru kiilt mõistunu.
Vaaba Janek
Tsipa päält 7000 eläniguga Lutsi (Ludza) liin, kon mäe pääl sais uhkõlõ katoligu kerik. Vaaba Janeku pilt
