Vigalidsõ seletüskirä
Oll’ keväjäne aig. Päiv paistu ja tsirgu lauli. Kats koolipoissi otsusti koolimaja lähkül võsa vaihõl salahuisi tsipakõsõ veinikeist maitsa.
Õnnõtusõs trehväs’ näide tegemist nägemä kuulmeistre. Oppaja käsüt’ poisi koolimajja ja pand’ seletüskirja kirotama. Poisi pruuvsõva umma süüd veidembäs kõnõlda, kirotiva, et nimä õnnõ väiku lõvvatävve võti. Seletüskiri käen, löüdse oppaja säält kiräviku.
«Kas ma ei olõ teile opanu, et sõna «klõnks» kirotõdas ks-iga, mitte gs-iga!» pahand’ kuulmeistre ja kässe seletüskiräle vikoparandusõ mano tetä. Tuu man naas’ tä mõtlõma, et om poissõ trahvnu võlss as’a iist: tahtsõ trahvi veinijuumisõ iist, a no tegeles õigõkiräga. Pääle tuu oll’ üts noist poiskõisist kolhoosiesimehe poig. Nii otsust’ oppaja, et ei anna as’alõ ammõtlikku käüki, ja es anna poiskõisi kuritüüst ka vanõmbilõ teedä.
A peris karistusõlda nuu poiskõsõ iks es jää. Mõnõ aasta peräst, ku nä kooli lõpõti, sokut’ oppaja lõputunnistusõ vaihõlõ ka näide vikoga kirotõdu seletüskirä.
