«Juba puudel punetavad pihlad…» om mu meelest üts vääga illus laul. Tulõva miilde semptembrikuu… no nii pall’u aastõid tagasi, et vällä üldä ei taha. Koolimajan oll’ sis alasi värske värvi ja ubinõidõ lõhn. Suvi oll’ kotun igäves lännü, hää miil oll’ tõisi latsiga kokku saija. Ja kõik vihigu ja päiviku olli viil puhta…
Mu lats, kiä bussiga liina suurdõ kuuli pedi käümä, es arva sukugi, et laul, konh üldäs, et «…süda kooli jälle minna ihkab…», illus om. Peris kahju, et taa jäie ilma sääntsist tundmusist ja mälestisist, mea olli mul, kiä ma käve koolin Kuutsil, kohn kõik kõiki tiise ja oppaja üte tüükoha pääl enämbüsi pensionini ja kauõmbgi paigal püüssü.
Kuutsil ja terven Mõnistõ kandin peeti haridust vääga tähtsas jo mitu põlvõ tagasi. Ku taluperemiis ütel’, et latsõ peava saama rohkõmb koolin kävvü, ku nail hää pää om, sis pingutõdi kotun püksirihma ja võeti ütele vai ka mitmalõ latsõlõ liina korter, viidi sinnä küttepuid ja süüki ja nõuti koolilatsi käest ennegi tuud, et tuu liinaaig õks opmisele kulutõdas.
Vanaimä käest kuuli latsõn, et tima noorusõaol, no sis umbõs 1905 ja säält edesi, saat’ mõni talu uma poja ka Tartudõ ülikuuli. Tuu oll’ muiduki uhkusõasi, aga kuis nuil tudengiil läts’ ja mea naist edesi sai, tuud täpselt ei tiiä. A miilde om jäänü jutt, mea vast ka puhta lori oll’.
Ütel Mõnistõ kandi peremehel ollõv Tartudõ muud asja ka ollu, ja halgatu miilde, et võtt tudengist pojalõ kotust süvvä üten. Kost poja lövvät? Oll’ sõitunu hobõsaga õkva sammastõ ette, lännü päähoonõ ussõst moonakotiga sisse ja küüsünü edimetse vastatulija käest: kas sa mi Jaani ka nännü olõt? Oll’ tuu asi nii vai tõisildõ ja kiä tuud perän kodukülän kuulutada tiise, kiä tiid, a jutt läts’ lakja ilma Mol’uraamadu ja tavalise kõnõtraadildagi.
Tõnõ tudiirmä saadõt miis ollõv jäl nii suurt tarkust näüdänü, et ku suvõs kodu tull’ ja naabrimiis küüsse, kas mi Juhan liinast ärä es tulõ, sai tä puhtan liinakeelen vastusõs: «Kui mina Tartust ära tulin, siis jäi Juhan Jurjevisse.» No mis sa ütlät, vahtsõnõ korgõst koolist saadu tarkus tuu kah, et Tartul mitu nimme om ollu. Ja suuhvõ tull’ ka kirjakiil, medä mi kandin veidü halva tooniga «rääkimises» nimetedi.
Hää siski teedä, et haridus – mea korgõmb, tuu enämb – om Võrumaal jo ammu au sisen ollu!
Nõlvaku Kaie
