Ma olõ külänt lühükese jutuga, umast arust olõ kõkkõ joba kümme kõrda seletänü ja midägi manu kõnõlda ei mõista. A õnnõs inemise küsüse. Ja ku ma mõista, sis vasta. Kõrdaminõ om jo tarkusõ imä ja vanaimä kah. Kõnõlagi nüüd seenejuttu küsümüisi perrä, midä kõgõ rohkõmb om küsütü.
Kos omma hää seenemõtsa? A määne om su jaos hää seenemõts? Sääne, kost saat korjada üte lapi päält kümme killu kikkasiini, om mu jaos ikäv. Ma ei põlõ kikkasiint är. Ku õkva jalgu jääs, sis võta üles. Edimetse kikkaseene koon värske kartuli, võiu ja tilliga omma jo umbõ hää. A mu jaos hään mõtsan peat iks tõisi söögisiini kah kasuma. Midä rohkõmb, tuud paremb. Hää mõts om sääne, kos om eri liiki puid ja puhmõ, likõmbid kotussid ja suuviiri, tsihte ja tiiratu. Eri seenile miildüse eri kotussõ. Mõni taht kasuda suurõn mõtsan, mõni tiiraa pääl vai veeren, mõni hoobis suun vai nurmõ pääl. Mõnõ tulõva esiki kodu muru pääle vai kasvumajja. Kiä ots hääd kikkaseenemõtsa, sis tuu jaos om umbõ hää nipp. Ku kokkuostuautu juba käävä, sis tasus mõtsa veeren ringi kaia. Ku mõtsa sisse omma sõkutu suurõ lagja tii, sis om sääl kimmäle ka kikkasiini! Vai vähämbält oll’… Ja tulõ jälki. Kiä ots seeneraamatin nimmatu kasumiskotussõ järgi määnestki siint… ega alati ei leüä. Mõts om sääne, et kasu vai esi, a vot siini ei olõ. Tõnõkõrd kasus määnegi siin jäl sääntse kotsa pääl, kost tedä joht otsi es mõistnu. Tuust ei massa kah hiitüdä. Seenetark Ploompuu Tõnu ütel’ tuu kotsilõ maru targastõ: «Siin ei olõ raamatut lugõnu, timä ei tiiä, kos tä kasuma peat!»
Määntsid siini võit süvvä? Kõiki siini võit, a mõnda õnnõ üts kõrd elun. Eestin om kah õigõ mitu siint, midä süüen õigõ ruttu Liiva-Hannusõlõ saat «Tere!» üteldä. Kiä arvas, et elu omgi sitt ja siiniga võinu tuu är lõpõta, sis ma joht ei soovita! Võit jo mõtõlda, et umbõ illus ollu vahtsõ rõiva sälgä panda, valgõ lina lavva pääle, küündlä kah palama. Süüt kõtu hääd seenesüüki täüs ja omgi kõik. Olõ-ei! Ega seene sinnu kõrraga är ei tapa, inne iks vaivasõ. Õkva nii hirmsalõ, et nakkat kõiki jumalid, kuradid ja tohtrid appi pallõma. Ku mõni naist tulõgi, sis või joba ilda olla… Õga aasta om kuulda, et keäki sei sirmiku pähä valgõt kärbläsesiint vai makõseene pähä rohelist. Viimätsel aol om rohkõmb nakatu korjama lehter-kikkasiint, a noidõ sisse om trehvänü ka kühmvöödikut. Mõtsast ei tohe midägi ülearu hoolõtulõ üles võtta! Ma tunnõ pääle kaiõn kah hulga siini är, a ummõta kae ma näile alati «kõtu ala», uuri alt, päält ja seest. Vahtsid siini tulõ kõik aig manu ja esiki peris tiidläse võiva essüdä. Sirmik ja kärbläsesiin ei olõ mu arust sukugi üttemuudu, a iks om inemisi, kiä omma kuuldnu, et vanavanaimä määnestki kraega siint sei, ja vidävä kõik sääntse kodu. Lehter-kikkasiin ja kühmvöödik omma kah eri näku: ütel om jalg kõllanõ, tõsõl pruun. Küpär om kah lehter-kikkaseenel lohuga ja kühmvöödikul muhuga. A ku siini om maan terve põld, et niidä vai vikatiga, sis lüü inemise ahnus vällä. Niidetäski ja pillutas kõik korvi, muidu äkki trehväs viil keäki tõnõ pääle. Ega muidu es olluki tuust midägi, a kühmvöödik om maru salakavval siin. Sul ei nakka kõrraga halv, nakkas nii nädäli peräst. Ku sa ütskõrd haigõmajja jõvvat, sis olõki-ei meelen, et sa kunagi siini seit. Niikavva ku uuritas ja puuritas, om siin jõudnu su neeru är häötä. Ja sis oodat, vahel aastid, kooni kiäki är koolõs ja om nõun uma neeru sullõ andma. Ku jõvvat tuu är uuta…
Kas ma olõ kunagi seenemürgitüst saanu? Ei olõ! Nall’aga või üteldä, et mu nimi om jo Mürk, ma olõ immuunnõ. A tõtt kõnõldõn, ma ei topi midägi suuhtõ, ku ei olõ raudpoltkimmäle selges tennü, mis siin mul näpu vahel om. Ku ma ei mõista tedä nimmepiten teretä, sis jääs tä minust mõtsa. Vai võta erälde anuman üten ja nakka kotun uma seeneraamatist ja internetist tälle nimme otsma. Raamatist julgu ma kõigilõ soovita «400 Eesti seent». Minevaastagu anti tuust vahtsõnõ sats vällä. Sääl omma hää pildi, ütetaolidsõ seene omma kõrvuisi, selge jutt kah kõrval. Internetist otsmisõga om nii, et peat külänt täpsele tiidmä, midä otsit. Ku pilte kaia, sis hääl juhul edimene rida om õigõ, edesi tulõva joba õgasugutsidõ siini pildi. Google’i pildiotsmisõ kotsilõ: teksemi tiatriga James Bondi perrä. Bondil om alati pruut kah ja ma naksi otsma, et vast om mõnõl esieräline juussõlõikus vai rõivas, et ollu õkva teedä – sjoo omgi Bondi pruut. Kiruti Google’ilõ selgen eesti keelen: James Bondi tüdrukud. Kolmas pilt oll’ Taavi Rõivas… Üttegi seeneäppi ma kah ei mõista soovita, mul om viil nuppõga telefon. Noid, midä kõrvalt nännü olõ, ma kah ei soovita. Tsihi, kost otsi, saat vast kätte, a kimmäs olla ei saa. Küll julgu soovita Mol’oraamatun gruppi «Eestimaa seened». Sääl omma peris tiidläse kah nõvvu andman ja seletämän. Kõgõ parõmb om iks mõnõ targõmbaga koon mõtsa minnä.
Mürgü Marje. Rahmani Jani pilt
Kas siini võit koon juuriga vällä kakku? Seenel ei olõ juuri, om niidistik, mis või olla mitu ruutkilomeetrit suur. Koon jalaga peatki seene vällä tõmbama. Ku kõrraga lõigada, jääs näütüses kikkaseenel vai puravikul terve kilumeetri jalga sambla sisse. Vähä tuust, et suutäüs jääs saamalda, kikkasiin nakkas tuud jalga edesi kasvatama, tuu asõmõl, et võinu vunki anda vahtsõlõ seenele. Säält lätvä sisse ka mädänik ja muu tõvõ. Näet samblõ seen ilusat verevät nöpsikeist ja mõtlõt: «Hurraa, makõsiin!» Lõikat tuu nöpsi maha, a tuu või hoobis olla kärbläseseene tita. Täpi om vihm maha uhtnu vai omma nuu läbi samblõ vällä survmisõga är kaonu. Ku võtat seene koon jalaga vällä, om õkva selge – kärbläseseenel om jala otsan muna ja tupp kah tuu ümbre, makõseene jalg om tömbä otsaga. Mõnõl seenel ommaki tähtsä tunnusõ sääl jala otsan maa seen.
Kas mürgitse seene omma kehvä maiguga? Ei olõ! Valgõ kärbläsesiin om näütüses hoobis makus. Ah et kost ma tiiä? Olõ maitsnu. Maik and kah seene kotsilõ teedüst. A pidäge meelen, kõik seene, midä mõtsan maitsat, sülgät vällä kah! Mõnda siint võit tuuralt kah süvvä, a noid om külänt vähä. Ja hoobis mõni hää söögisiin või olla nii kehvä maiguga, et tatitat viil tükk aigu. Riisika omma tuuralt nii mõruva, et mõni võtt õkva silmist vii vällä.
Mitut siint ma tunnõ? Täpsele ei olõ kokku lugõnu, a nii paarisaa ümbre. Ja opi kõik aig vahtsid liike manu kah. Midä rohkõmb opi, toda ullimbana hinnäst tunnõ. Vanaimäl oll’ hää, näkse makõsiint, pandsõ korvi ja inämb umma pääd es vaiva. A mul om hädäste vajja teedä, määne noist täpsele. Vahel ma olõ peris kadõlik noidõ inemisi pääle, kelle jaos om olõman õnnõ kats liiki siini. 1. Om kikkasiin. 2. Ei olõ kikkasiin.
Kuis ma julgu ütsindä mõtsan kävvü? Mõtsan ei olõ ma kunagi ütsindä, tõisi inemisi võta külh harva üten. A sääl omma tsirgukõsõ ja mõtseläjä. Mõni ei julgu mõtsa minnä selle, et sääl om kahr. No las täl olla, mõts om suur ja lagja, mahumi mõlõmba är. Ma käü mõtsan pall’u mõtseläjide ratu piten, nimä jo tiidvä, kuis rägästikust lihtsambalõ läbi saia, vai kost võit üle suu minnä. Ku põtr läbi es vao, sis ei vao ma kah. Ka proovi ma kävvü mõtsan nii, et minnu ei olõ kuulda ega nätä. Nii ma trehvä mõtseläjidega tihti kokku kah. Ei olõ naa minnu purra tahtnu ja ma neid ka mitte. Vahel hiitümi mõlõmba, sülgämi kõrra ja lähämi kumbki umma tiid. Mõni pelgäs är essü ja sis jätt raa maha nigu Hansu ja Grete muinasjutun. A tuu rada ei olõ leeväjupõst, om hoobis prügüst. Kompvekipaprõ, õllõ- ja viinapudõli, kilekoti, kõik, mis vähägi näpu vahelt satas. Ei olõ vajja maailma koristamisõ päivi. Alustami tuust, et ei pillu midägi maha.
Kas vaglutatut siint võit süvvä? Ega vagõl sääl seene seen õkva halv ei olõ, veidükese valku seene man. A vaglul om ull muud uma kodu ehk siin täüs sittu. Ja ku sul olõki-ei midägi sita süümise vasta, sis tuu või su tervüsele iks liiga tetä. Siin om esihindäst hää süük, maik om hää, hulga mineraalõ ja vitamiine om seen, rammu tä sinnu ei aja. Kõlbas ka noilõ, kiä liha ei süü.
Kuna om seeneaig? Mu jaos aasta ringi. Olõ joba 44 kuud järjest seenel käünü. Vanarahvatarkus ütles, et 1. jaanuaril tulõ kimmäle seenel kävvü, sis tulõ hää seeneaasta. Ma olõ aastid iks käünü kah. Ommaki sääntse seene, mis kasusõ talvõl, peris mitu sorti häid söögisiini. Kõgõ magusamb aig pidänü olõma para, a umbõ kuiv om. Ku muialõ antas vai tsilgakõnõ vihma, sis mi kanti ei sukugi. Vanajummal om iks lätläne! Olõ sjool suvõl tennü mitu seeneoppust alapäälkirägä «Määntse seene kasusõ kõrbõn». Nuu seene, mis ulli pääga vällä omma roninu, koolõsõ õkva kuumarabandustõ. Pääväkuivatõt tomatidõ kõrval võit varsti poodist saia ka pääväkuivatõt kikkasiini. A ku nüüd vihma tullu, sis või juhtuda nigu minevaasta: suvõ- ja sügüseseene hüpsivä kõik kõrraga vällä. Septembri algusõ seeneoppusõl tõimi koon tiidläisigä vällä 230 eri liiki.
Midä tetä, et mõtsa vähämb raotu? Hääd plaani ei olõki. Olõ esi kah mõtsa lännü, et mustõ torbiksiini otsi, a leüdse hoobis mõtsasüüjä. Lätsi sis vähä kõrvalõ mõtsa, korssi uma kuus pangi täüs, naksi mõtsast vällä tulõma, a tii pääl oll’ viil üts suur lapp siini. Mõtli, et mõtsasüüjä om veidükese kavvõmbal, ai hammõ sälläst, korssi siini täüs ja tulli pallidõ tissega autu manu. No muiduki oll’ mõtsamehel õkva sis tii veeren suitsutunn. Pandsõ uma anuma maha, lehviti ja hõiksi: «Tere!» Nõstsõ kätt külh, a midägi es ütle, õnnõ kai mullõ pikält järgi. Luutsõ, et vast hiitü nii är, et pand massina saisma ja lätt kodu. No kost, paari päävä peräst oll’ mu käütü kotus kah lakõs raotu, must maa järgi. RMK-l om kah umbõ hää nõna siini pääle. Ku katõl puul tiid om ütevana mõts, ütel puul kasus hulga siini, tõsõl puul mitte nii väega, sis maha võetas iks seenemõts, tõnõ jäetäs pistü.
Ja mis ma iks lõpus mõista üteldä? Minke mõtsa! Nika ku om viil, kohe minnä.
Mürgü Marje, seenehull Paganamaalt
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisisari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda autori esitüsen Helüaida lehe pääl.
