Ku mu noorõmb poig väiku oll’, miildü tälle päält vannin puhtasküürmist viil tsolista ni mängi. Mi es keelä tälle tuud lõpu, annimi ligi viil plastmassist laivakõsõ ni viipistoli.

Ütskõrd jäie tä jälki tsolistama, ku kibõna ao perrä käve kõva paugahus ni killõ röögähüs. Joosimi kipõlt vannitarrõ, tuu jumala pimme. Kalidori tulõ paistõl näkkü, et poiskõnõ istus vagusi vanni keskel.

Esä haard’ latsõ üskä, kaimi tä üle. Poiskõnõ oll’ terve, ku paar verevät kriimu vällä arvada. Sis kaimi patareiga vanni: no tuu pilt aie ihokarva pistü! Vanni põhi olle paksolt klaasikiltõ täüs.

Toona palli vannitarõn vinneaignõ verevät karva põrssalämmistüslamp – no et lämmämb olõssi. Tuu pääle es mõista eloilman tulla, et poiskõsõl tulõ generaalplaan tsihti pistol õkva põrssalambi pääle. Tuu olle külh suur õnn, et tä hinnäst es liiguhta, ja kaitsõingli istsõ vist ola pääl, et nuu klaasitükü silmä es karga.

Ku päält hiitümist ni tsukruvii larpmist silmnäo jo umma värmi lätsi, kõnõl’ mu tõõnõpuul, kuis tä uma sõbraga latsõpõlvõn laivakaptõnit mängse. Tuul aol jo elämiisin viikraani viil es tsilgu. Nuu naasõ, kiä ellivä Tamula järve veeren vai Koreli uja man, kävevä iks sääl mõssu uhtman.

Ni ütskõrd kah, latsõ olliva imäga Koreli uja veeren. Plekist mõsuvann saisõ tühält. Poiskõisil kinä plaan valmis: tsusksi sõbra tsill’okõsõ sõsara vanni ja lasiva ujja ujoma. A vann latsõga olle rassõ, vaiu küllüle, latsõl nõna jo pia vii seen.

Õnnõs näkk’ imä mõsunühkmise mant, kuis asi om. Röögäht’ tävvest kõrist: «Ti uputat mu latsõ är!» Haard’ tütrigu üskä. Poiskõsõ saiva kõva koosa, miä näid laivakaptõnis külh es nõsta.

Nii taa om, et poiskõisi mõttõlainõ omma egä riigikõrra aigu ettearvamada korgusõga.

Väljandu Ellen

Reimanni Hildegardi tsehkendüs