Kiä kaes, tuu näge, et pihlamar’a võtva joba verevät tuuni. Mõni ütles õkva vällä kah: jaa, mis tan inämb, süküs ei olõ inämb kavvõl…
Mis viil tsärrelt silmä ja kõrva kargas: kraamikitmislehe ja raadio kutsva joba tävvel rõnnal koolikaupu poodist kodo viimä. Varrambagi olõ mõtõlnu, kas om tulõvast kooliaastast nii hõisku täüs latsi ja vanõmbit, kiä lääväki põimukuu alostusõn puuti vihkõ, pinalit ja rannitsat ostma. Ilm om kirriv ja või-olla et omgi.
Ku tuud tetä, sis mõnõn mõttõn tunnus, nigu lasõs uma suvõ külest jupi är lõigada. Ega jõuluaigu om kah noid, kiä jorisõsõ, et liiga varra tuvvas kard ja kuusõkuuli müügisaali: peris pühhi aos olõmi pühäligust tundõst tülpünü. Või-olla ei olõ tuu kah hää, a säändsel juhul õkva midägi kellegi käest mu meelest är ei kista.
Arvada omgi seo inämb hindä ku tõisi virgutamisõs üteldü, et suvi ummõtõ kest viil: päiv om peris korgõl, õdagu omma valgõ, järvevesi om nii lämmi, et sääl passis ujjo külh, kõik mar’a ei olõ mõtsast viil otsan, mõni suvõtiatri ei olõ uma tüküga viil vällä tulnuki, kõik festivali ei olõ är peetü… Kas om sis vaia joba kesk põimukuud võtta juhtlausõs tuud rita Eesti sammõtisõ helüga miihikvarteti lauluvarast, miä ütles, et suvõ norolinõ lõpp on käen?!
(Õigõ vastus om: ei olõ.)
Kabuna Kaile, Uma Lehe suvõtoimõndaja
