Olõ joba aastakümnit saatnu mälestüisi Eesti kirändüsmuusõumilõ. Vahepääl viska iks säänest vimkat kah, et kirota noid uman keelen.
Muusõumilõ kirotajist om kokko saanu nigu väiku osakund, kiä kogonõs egä kuu ette nättüt teemat arotama. Olõmi joba nii kokko kasunu, et katami ütidse kohvilavva ja käümi mõnikõrd seldsiliidsil külän.
Seokõrd tulti sis mu mano Kurõmaalõ. Panni võro keele agendi märgi rinda ja kõik tuu mitu tunni padrassi võro keelen. Süvvä tei nigu muistsõ vanaimä – kotleti ja muu. Oi, kuis õhk särisi! Et minno avita, vidi mu tõõnõpuul Priidu rahva lossi ja tuulõveskit kaema.
Kirändusmuusõumi rahvas kannatas egäsugutsit vällä ja tuu and mullõ, ullikõsõlõ, vunki mano! Seo aastak korjas muusõum juttõ teemal «Muusika mi elon». Võrokõsõ, saatkõ kah hindä mälestüisi sinnä.
Hääd pümmet aiga kõigilõ! Naar avitas tuu kah üle ellä.
Raudkatsi Ene
