Luudus iks hoolitsõs taiva-alotsidõ tsirkõ ja maapäälitside eläjide iist. Õnnõ inemine om tuu, kes tsurk pall’o är. Jummal ega luudus ei nuhtlõ kedägi, inemine esi nuhtlõs hinnäst.
Mullõ miildüs, ku mu ümbre elo kiis: tsirgu tsiristäse, hähn põristas ja pasknäär rüük keväjä nigu kiimah kass vai tege kõtulõ puuossa pääl õrna hellü. Keväjä tege kurvas kuldnokipoigõ rõõmsa helü, ku nä pesäst välla lindasõ. Sis tiiät, et kevväi om sedäkõrda läbi.
Süküs tulõ hingiaoga. Tsirgu lääva kavvõlõ maalõ, päävä omma lühkese ja halli. Hinge roitva ringi ja luudus om kah andsak.
Mineväaasta märdipääväl varra hummogu hiitü üles tuu pääle, et kiäki rabist’. Kas mardi tulliva santma? Kell olle neli, mõni minot üle. Üttegi hellü inämp es kuulõ, a unõ vei är.
Hummoguvalgõ tõie rabinalõ seletüse: viil lännü õdagu saisõ aida otsah vana jämme haav, a nüüd olle tä pikäle maah, ladvaotsa tammõkõsõ üsäh.
Jo mitu aastat olle märke nätä, et haavaga om halvastõ. Aidahar’ast läts’ tä katõharolidsõs. Järvepuulnõ naas’ är kuioma, lehti olle hõrrõlt ja tüve pääle kasvi siini. Kuivõmbahe harro ragosi väiku kirrivhähn hindäle pesamulgu, nii tä sääl aastit elli. Hää kaia näide elävät toimõndamist. Hähnä teivä tõõsõgi mulgu, a tuuga tulle kuldnokkõga jagõlõminõ. Edimädse kuldnokipaari kävevä haavalatva laulma, vahel ka madistiva, et kes tuu pesäkotusõ hindäle saa.
Haav oll’ üts kõgõ korgõmp ja jämmemp puu mu elämise man. Tormiga pidi ette kaema, säält pudõni iks ossõ. Keväjä, ku häitsi, sis külbse pehmit karvatsit «hussõ» kah. Olõssi seogi kevväi nii tennü.
Ma käve pääväst päivä tuu puu mant müüdä. Luudus hoitõ är, et puu murdu üüse tasadsõ ilmaga. Es tulõ tarõ, aida ega sanna pääle. Eesti kõgõ korgõmp katai kah säälsamah. Õnnõ noorõ tammõ paar ossa võtte üteh.
Aidaotsah puiõ vahel om nüüd suur tühi mulk. Ei tiiä arvatagi, kupall’o hingi jäi kodolda. Kuldnokk saa keväjä aidaotsa pesäpaku, a kohe lätt hähnäpaar? Juuri vahel om kellegi lämmi ja kaitstu pesä, timäl om katus lännü, saina (tüvi) omma viil püstü. Tüve seeh või viil kedägi olla. Tialadsõ käävä hoolõga uurmah ja päävar’olda jäänü sitikit korjamah.
Süämeh om kurbus, et haava inämp ei olõ, a aiteh, et tä olõmah oll’! Üts puu külh, a ku pall’o hingi sääl aastakümnide pääle ummi elopäivi müüdä saate.
Orassoni Rael-Adiina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
