Kimmäle omma kõik kortinan elävä latsõvanõmba kuuldnu juttu, et näide lats tahtnu hirmsalõ kassi vai pinni. Ja ku tuud võtta ei saa, ei jätä lats perrä, a tulõtas umma suuvi kõgõ miilde. Mukka om kah nii.

Linda om 5aastanõ. Eläjide võtminõ mi üürikortinalõ om kõvva är keelet. Tuuperäst pallõs Linda kõik aig, et mi uulidsa pääl võõrilõ pinnele pai saanu tetä. Õnnõs saimi tutvas piniumaniguga, kiä om valmis lahkõlõ pinni lainama, et mi saanu timäga jalota.

Oll’ kinä pääväpaistõga ilm. Jalotõllõn saimi tutvas tõisi piniumanigõga. Jutt läts’ esihindäst vallalõ, tunnimi nigu määnestki üttehoitmisõ tunnõt. Ja pia kõik puu, aiaveere, posti ja puhma saiva är nuhutõdu, väetedü ja kimmide koibõga sai viil maa kah pääle kraapsatus. Kõgõ pääle oll’ tõistmuudu kaehus ja niimuudu trehväs’ nägemä ka säändsit nukatagotsit, kon mi varrampa käünü es olõ. Näütüses löüdsemi Väiku uulidsa, kon üts aiaumanik meile umast tsaariaolidsõst uibuaiast lahkõlõ väega häid ubinit and’ ja tõõnõkõrdki läbi astma kutsõ.

Linda oll’ õnnõlik, peris helgäs’ ja karõl’, et sai esi pinni rihma otsan juhti, tedä istma kammanda ja vahepääl ka perrä lohista, ku häräjõvvuga pini huu sisse sai.

Pinile miildü väega vesi ja tä tahtsõ minnogi vägüsi Tamula järve tõmmada. Panni kõik uma jõvvu ja kinnipidämise tarkusõ mängu ja jäi õnnõkombõl viil kaldõ pääle. Ka silla päält karas’ rõõmukerä mõnoga Tamula lainõtustõ.

Tormaja pini rõõmust’ kõiki inemiisi pääle, olõs üte kalamehe pia pikäle karanu ja latsõ, kiä tälle pai tahtsõ tetä, sai suurõ likõ mus’o.

Labradori omma tunnõdu uma otsalõpmalda iso perrä, tuuperäst ma ei imehtä, et üts pini säändse himoga ubinit sisse park. Inemiisile, kiä muido jalota ei viisi vai kinkal om rassõ vahtsidõ inemiisiga tutvas saia, piäs sääne pinijalotaminõ külh abis olõma. Kimmäle omma pini ka tujopraavitaja. Saiõn arvo, ku pall’o saa olla rõõmu eiminkastki, indu ja pühendümist esi luhvtõ pääle, teküs elo pääle peris vahtsõt muudu kaehus.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.