Tuulõpuhahus nõst ütsigu vahtrõlehe üles, keerotas tsipakõsõ ja lask maa pääle tagasi. Pruuni värmi leht sulas ütte tõisi lehti ja tsipa muadsõ põllutiiga. Taa lehekene, miä täämbä om pruuni karva, om mitu kõrda umma värmi vaihtanu. Ei olõki nii hulga aigu tuust, ku tä viil verrev oll’ ja kavvõlõ silmä paistu. A suurõmba osa umast olõmisõst om lehekene iks rohilinõ olnu. Ku täl olnu tsipakõsõ mutsu ja meelenpidämist, võinu tälle vast miilde tulla tuugi, et kunagi keväjä, kasumanakkamisõ aol, oll’ tä niisamatõ pruun nigu täämbädsel pääväl.
Süküs näütäs noilõ, kiä kaia mõistva, ilosit kirivit pilte. Ei olõ vaia postkaartõ kor’ada vai määnestki pildimassinat vahti, et kõkkõ taad illo nätä. Sügüse värmi läävä ütest tõõsõs üle hää maitsõga, midägi ei tulõ väega äkki, kõik om suurõl kunstnikul – luudusõl – täpsele paika pantu.
Tuujaos, et sügüse värme nätä, tulõ herksä olla. Üü om parhilla kõvastõ pikemb ku päiv ja ku jäät ülearvo mol’otama, või inne üü kätte tulla, ku esi kohegi vällä jõvvat. Valgõ aig om nigu tuulõ käen keerotaja vahtrõleht, miä õigõ pia maa pääle tagasi satas. Püvvämi päivä!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
