Ku mi ollimi tudõngi, sõs kävemi Tartu liinast maalõ liinibussigõ. Kellä viie aigu nakas’ buss sõitma ja jõudsõ Haapsaardõ nii poolõ ütse paiku.
Kanepin oll’ pikemb piätüs, kävemi vahel tiimajan, sohvõr käve egä kõrd sääl veidükene söömän. Buss tegi mõnikõrd tii pääl eräpiätüisi, ku kiäki tahtsõ uma maja man vai tiiotsan maaha minnä, ja sõiduaig vinnü sõs pikembäs.
Ütskõrd sügüse olli ma joba kotun, ku mu miis Uunu tull’ ütsindä bussi päält, umbõs puultõist kilumeetrit läbi mõtsa kitsukõist jalgtiid müüdä. Sattõ kõvastõ vihma, oll’ nii pümme, et õs näe ega kuulõ midägi, a tiirada oll’ tiäl tutva.
Ja äkki klõmm! kellegõgi kõttupite kokku. Tuu nakas’ suurõ helüge rüükmä, et midä timäst tahetas. Uunu ütel’, et timä ei taha midägi. Vanamuur rüükse edesi, et kis tä om, ärku putku tedä ja lasku täl minnä. Uunu ütel’, et om Selli Juhani väümiis. Selli Juhan oll’ külän nii tunnõt, et vanamuur jäie vakka ja mõlõmbõ astsõ umma tiid edesi.
Kotun oll’ tuukõrd meil nall’a ja naaru pall’u, ku Uunu kõnõl’, kuis tedä tiirüüvlis peeti.
Alopi Ene
