Küsümine: midä teiti ja midä põnõvat jäi miilde timahavadsõl võro keele nädälil?

Siska Kristina,
Osola põhikooli algklassõ-
ja kodoluuoppaja

Osula koolin läts’ võro keele nätäl väega häste. Meil oll’ egä päiv midägi võrokeelist ja latsõ võti häämeelega noist tegemiisist ossa. Raamadukogojuhataja Ülle lugi algklassõn ette võrokeelitsit juttõ, näütüses soest ja vanapaganast. Tä pandsõ hindäle ettelugõmisõ aos ka kostüümi sälgä.

Kodoluutunnin teimi võrokeelist «Kuldvillakut». Käve­mi ka võrokeelitside juttõ ette­lugõmisõ pääväl. Ja viil oll’ meil võimalus virtuaalprillega savvu­sanna uudista.

Terve nätäl oll’ meil sääne võro keele sõnavikur, kon 15 sõnna oll’ koolimaja pääle esi kotussihe üles pantu. Ku sõnaviguri är lahendit, sait lahendussõnas seo aasta võro keele nädäli moto «Üts süä, kats kiilt».
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Korneli Viiu,
pensionäär,
võrokeelitside värsse kirotaja

Egä päiv olõ kirotanu määndsegi värsikese võro keele nädäli pääväkava ja võro keele kotsilõ. Üts noist om sääne:

Võrokas ei hiidä miilt,
täl üts om süä, a kats om kiilt.

Tuud olõmi no ärä nännü,
ei keelenätäl olõ luhta lännü.

Kiä välläkutsõ vasta võtsõ,
õkva täütmä toda tõtsõ.

Seokõrd tunda sai tuud mõnnu,
et lahenda oll’ ristsõnnu.

Latsilõ kiilt opada tasus –
nii keelemõistjiid pääle kasus.

Nä korõmbalt kavvõmbalõ lindasõ,
ku võro kiilt õks hindasõ.

Midä igänes sa tiit –
kõnõlõ õks võro kiilt!

Tennämi iistvidäjid
ja keelest lukupidäjid!

 
 
 
 
 
Laanpere Helle,
Võromaa keskraamadukogo
latsiosakunna juhataja

Latsiraamadukogo võtsõ timahava jälleki vasta võro keelen ettelugõmisõ päävä «Kullõ, ma loe sullõ!» lugõjid. Sinnä olli kokko tulnu üle Vana-Võromaa 2.–7. klassi latsõ, kiä loiva võrokeelitsit juttõ ette.

Mul oll’ tuu üle maru hää miil, selle et väega pall’o oll’ lugõjid tulnu. Ja nä mõistsõva nii häste lukõ!

Varatsõmbist ettelugõmisõ ­päivist om miilde jäänü, et lugõma oll’ tulnu ka säändsit latsi, kellest oll’ tunda, et nä näi vaiva, olli opnu lugõma. A seokõrd tundu kül nii, et inämbjago ettelugõjit kõnõlõsõ periselt koton võro kiilt, ja tuud oll’ väega hää kuulda.
 
 
 
 
Küsse Rahmani Jan

UMA Leht