Seo, midä ma kirota, om tõtõstõ sündünü 1966. aastal Taga-Karpaatian. Kordon, kon ma elli ja aigu tiinse, oll’ Teresva külän, õkva Tisza jõõ veeren. Ma tiinse aigu piirivalvõn 1964–1967.
Valvõala oll’ kordonil katõs jaotõt: hää puul ja kura puul. Hää puul oll’ lühemb, a pall’o kehvemb, tiirada läts’ võsun ja korgõ perve all. Kura puul oll’ pall’o pikemb, umbõs ütesä kilomeetrit, a sääl oll’ parõmb olla. Lõppi tuu Gruševo külän ja mõnikõrd sai kerembä vaivaga tagasi kordonilõ rongiga sõita. Rongin andsõ vagunisaatja paar klaasi väiku kraadiga viinamar’aliimi, ilma iist. Mõnikõrd pidi ka 20 kopkast andma. Kõik olõni tuust, määne noorik oll’ vagunisaatja, nigu elon iks om.
A luu mano. Tullimi piiri päält. Kats valvõkõrda trehvsi üte ao pääle tagasi tulõma, üts hää, tõnõ kura poolõ päält. Automaadi olliva laaditu nigu pidi (365 x 3). Tühäs laatmisõs oll’ pukk, kohe tull’ panda püss, magasin (padrunisalv) küllest är võtta ja tühi klõps tetä, ilma paugulda.
Ma nigu jõudsõ üte sammu innemb sinnä ja naksi automaati tühäs laatma. Äkki näi silmi iin välgutsähvätüst, mu sällä takan käve kõmakas ja midägi nigu kõrvõt’ minno kaala kura poolõ päält. Kõik käve nii kähku, et ma es saa arvugi õigõdõ, mis sündü.
Tuu soldan mu sällä takan, kiä nakas’ käen automaati tühäs laatma, tiinse viimäst, kolmandat aastat. Padrunisalvõ külh võtsõ är, a tuu oll’ meelest lännü, et piiri pääl oll’ tiä padruni rauda tõmmanu. Nigu tä trikli pääle vaot’, nii käve pauk kah.
Niimuudu olõski tiä mu kogõmada tõistõ ilma saatnu. Kuul õnnõs putaht’ veidükese nahka, niivõrd, et verd pall’o vällä es tulõ. Käega üle tõmmatõn saiva sõrmõ väega veidükese roosakas.
A mõnõ ao peräst läts’ kriimukõnõ mädänemä, võiolla tuuperäst, et määnestki ravvi es saa. Meil es olõki arsti kordonin. Vinne keeli olõssi tuu juhtuminõ olnu tšepee (ümbrepantult eräkõrralinõ juhus).
Asi muidoki vaikiti maaha, suurõ kellä külge es panda. A mullõ jäi elos aos kaala pääle ja hinge arm. Ma esi õnnõs tuud ei näe, ka piigli päält om rassõ kaia. Tuust om päält 50 aasta müüdä ja täämbä (provva kaemisõ perrä) ei olõ inämp vist pall’o arvugi saia.
Kordoniülemb, tatarlasõst kaptõn Trifonof, oll’ pääga miis, et larmi es tii. Ku asi olõs lännü suurõ kellä külge, olõs tiä võiolla ülembä kotusõst ilma jäänü ja Šarlai-nimeline laskja kodo saamisõ asõmõl tribunali ala lännü.
Mi saimi kül suurõ šoki, laskja võiolla suurõmba ku ma. Tiä vist es saa kolm päivä õigõlõ kõnõlda, õnnõ jokut’. Sõbra ollimi iks edesi.
A prõlla, ku ma toda juhust miilde püvvä tulõta ja kirja panda, juuskva üle sällä külmäjudina, kananahk tulõ sälgä. Süä nakkas klopma.
Ivastse Kasper
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
