Pümme miihipäiv
Ma kuuli raadiost, et märdikuu keskel peeti üle ilma miihipäivä. Naksi õkva mõtlõma, et meil om miihipääväs trehvänü aasta kõgõ pümmemb ja hallimb aig. Tuu päiv om meil tõtõstõ väega lühkene. Vaivalt nakkas valgõmbas minemä, ku jälki om väläh pümme.
Lühkene om ka eesti mehe elo. Kas näide elo om niisama hall ja pümme ku märdikuu ilm? Vast iks olõ-i. Eesti miis mõist tüüd tetä, a mõist ka nall’a tetä. Muidoki võissi elo pikemb olla. Tuu jaos olõssi vaia rohkõmb tervüse pääle mõtõlda ja väläh liiku. Ku iks taivast lummõ mano kupatas, saava mehe tuud lapjuga visada. A mõnõ tegevä aida alt leütüist juppõst kokko säändse massina, minka võissi vallatiiki puhtas tougada. Ja sõs jääski inämb aigu mol’otamisõs, mis om kah tervüsele hää.
