Üldäs, et egä inemise elost võit kerota raamadu. Egäl ütel om umah eloh olnu säändsit ja määndsit juhtumiisi, millest viil aastidõ ja aastakümnide peräst kõnõldas. Mi suguseltsih om tuus esä lugu.

Ku mu esä nuur miis oll’, olõvat tä katusõ otsast alla sattõn murdnu uma jala. Tä ehit’ majja ja õnnõtus es hõika tullõn. Arstitiidüs oll’ kolmõkümnendil aastil nigu oll’ ja jalg naas’ võlssi kokko kasuma. Ku tohtri umma vika näi, murti jalg vallalõ ja panti vahtsõlõ kokko.
Elo läts’ ummasuudu. Vanastõ jo kiäki es kaiba ummi häti. Es kuulõ kunagi, et kellelgi mi perreh kohki midägi valtas.

Ütskõrd keväjädsel ilosal häiermäkuu pääväl tulli koolist. Esä istõ keset päivä tarõh. Säänest asja es olõ ilmahki varramba nättü.
Miä juhtu? Esä näüdäs’ umma jalga. Tuu oll’ pia põlvõni verrev, nii et hirmu ai nahka, ja jämme nigu puupakk.

Tuul aol oll’ sääne säädüs, et ku inemisel palavikku ei olõ, sis jaoskunnatohtri kodo ei tulõ. Kiirabiarstõ käest tüksevä inemise kõgõ millegiperäst tõrõlda saama. Kiäki es tiiä, kui olla vai midä tetä. Imä kõnõl’ hätä üle aia naabrinaasõlõ. Tuu tull’ kipõstõ kaema.

Esä oll’ üle külä (mi kutsimi niimuudu tuud uulidsa kanti vaksalih) kuldsidõ kässiga tüümiis. Avit’ kõiki hädäliidsi nüssigu tinotamisõst sainakellä parandamisõni ja pensinopõlvõn ehit’ viil uma perre tarbõs peris aiatraktori. Naabrinaanõ ütel’: «Kulla inemine, siin piät ruttu kutsma kiirabi, seo olõ õi nall’aasi.» Ja läts’ imäga üten vaksalihe. Sääl uutmissaalih oll’ saina pääl telehvoniaparaat. Lassõt kats kopkast tuu jaos ette nättüst lahkõst sisse, aparaat tekse klõk. Võtit toro hargi päält ja valisit rõngast numbri vai keskjaama ja säält ülti sullõ nummõr, kohe tahtsõt kõlista vai ühend’ keskjaam esi tuu kotussõga, kohe oll’ vajja.

Kiirabi tull’ kipõstõ ja vei esä ilma pikembä jutulda üteh. Esä oll’ kats nädälit Võrol Leegeni uulidsa haigõmajah. Päält tuud viidi tä edesi Tartulõ Maarjamõisa haigõmajja. Esä oll’ uma jalaga kuiõ viisi Tartu haigõmajah tohtridõ silmä all. Mõnikõrd lasti veidükeses aos kodo kah.

Kõgõ pikemb aig oll’ täl Maarjamõisa haigõmajah olla kuus kuud, säidse-katõsa inemist palatih. Tedä uursõva egäsugudsõ tohtri ja prohvessori, terve konsiiliumi ja tohtridõ delegatsiooni. Tudõngi kävevä kaemah ja küsümäh ja keroti as’alikult esä seletüse ummi vihkõ sisse. Tä oll’ nigu eksponaat, kelle vasta kõik huvvi tundsõva, ja sai haigõmaja tüütegijile joba umas inemises.

A ku tä haigõmajast kodo sai, naas’ jäl umma jalga ainult Višnevski salviga määrmä. Egä kõrd, ku imä liina läts’, ütel’ esä: «Tuu sa mullõ apteegist bindõt kah.» Noid sai osta jao peräst, nigu pall’osit asjo tuul aol. Lõpus jäl hää naabrinaanõ opas’: «Osta meetri-marlet. Säält saat lõigata parra laiusõga ja nii pikki, ku vajja um.» Nii sai imäle vahtsõnõ õdaginõ aoviidüs – marlest bindõdõ lõikaminõ.

Jala hüppämise jaku sehenpuulsõ külle pääl oll’ peris suur tsomp, nii peopesä-suurunõ. Sinnä läts’ steriilne lapikõnõ pääle. Tuud pand’ esä esi peris pintsettega ja ega tä kedägi tõist uma jala mano as’atama es lupa. Mi kodo-elo egäõdagunõ aig kävegi esä jala mähkmise man. «Tuu, vii, anna, võta, panõ, hoia!» Esä istsõ sängü veere pääl, toet’ jala väiku kergo pääle, mõnikõrd lubasi kaia, a mõnikõrd ütel’, et olõ õi siin midägi vahti. Tuu jalahaigus olla luupalanik. Esä esi lugi kõik tohtridõ targa raamadu läbi, mis tä haigõmaja raamadukogust hindäle tuvva lasksõ. Kõiksugumadsõ roho är proovitu, a ruskasuurunõ mulk iks jala sehen alalõ.

Vahtsõl Eesti aol naksi kõik väega pall’o kõnõlama Kaika Lainõst. Mi imäga ütlimi esäle, et äkki olõssi vajja Kaika Lainõ mano minnä.
Esä, nii pall’o lugõnu inemine, ütel’ tuu pääle, et timä kül nõia mano ei lää. Et tedä omma uurnu ja tohtõrdanu Eestimaa kõgõ parõmba ja targõmba tohtri ja prohvessori ja määndsitki posijit timä ei usu. Sinnä tuu jutt jäi.

Ütel puulpäävätsel pääväl trehvsi Kaika Lainõ hoovi pääl kokko uma vele ja velenaasõga Tal’nast. Es tiiä mi kumbki, et meil sääne trehvämine tulõ. Imestüs oll’ ütlemäldä suur ja kokkosaamisõ üle kistumada hää miil. Kõik inemise, kiä sääl hoovi pääl olliva, vahtsõva suu ammulõ, ku mi ütstõõsõlõ käe lajalõ vasta lätsimi. Lainõ ütel’ tuu pääle: «Näeti, veli ja sõsar tõõnõ tõõsõst Eestimaa otsast saiva siin kokku. Siin om innegi sugulaisi kokku saanu.» Teimi velega säändse plaani, et lasõmi Lainõl esäle kah roho tetä. Võtt sis vai ei võta, tuu om peräh nätä.

Seleti esäle mi trehvämise luu Kaika Lainõ man är ja ütli: «Näet, Kaika Lainõ saat’ sullõ kah roho.» Seleti tälle, kuimuudu Lainõ opas’ roho võtmist, et suutäüs viina ala ja suutäüs söögiõlli pääle. Esä oll’ tuuga peri. Viina rüübäs’ iks sis, ku täl oll’ tahtminõ, mitte Lainõ opõtusõ perrä. Mõnikõrd tulõ õs uni, sis võtt’ suutävve, tegi jalg rohkõmp vallu ku muido, võtt’ jäl suutävve, mõnikõrd söögi ala kah. Suutäüs viina ala, suutäüs õlli pääle. Aig läts’. Jalamähkmine käve nüüd joba üle päävä.

Ütskõrd näüdäs’ esä mullõ umma jalga. Jalg oll’ jumala kuiv, es leemetä, es olõki tuud ruskasuurust mulku. Es piäki inämb õdagist mähkmä. Ütli tälle: «Näet, ku Lainõ rohi avit’.» Esä ütel’ tuu pääle: «Ma puistsi seod valgõt pulbrit pääle, selle sai terves. Ma es olõ taad inämb ammu pandnu.» Lugõsi purgi päält: streptotsiid. Ma es nakka esäga vaidlõma. Egäl ütel om õigus hindä arvamisõlõ. Kõgõ tähtsämb oll’ tuu, et mitukümmend aastat vallu ja vaiva oll’ sälä takah ja peris pall’o aastit elli esä, prii noist egäõdagiidsist protsõduurõst.

Kõik mi tiidsemi, et tuu ime sai trehvädä õnnõ teno Kaika Lainõlõ. Arvada, et esä esi naas’ kah veitüviisi uskma Lainõ tettüisi rohtõ sisse, õnnõ es lasõ tuul vällä paistu.

Linde Astrid

Reimanni Hildegardi tsehkendüs.