Võromaa juuriga filmitegi­jä HINTSI ANNA edimäne täüspikk dokumentaalfilm «Savvu­sanna sõsarad» jõud edimäst kõrda lina pääle 2023. aastaga vahtsõaasta­kuul Ameeriga­maal tähtsä Sundance’i filmifestivali dokumentaalfilme võistlusprogrammin. Seo om edimäne Eesti filmitegijä ja päämidselt Eesti inemiisi tett dokumentaalfilm, miä jõud ütele maailma viiest tähtsämbäst filmi­festivalist.

Tuust, kuimuudu Võromaa savvusannun üles võet film valmis sai, kõnõlõs Hintsi Anna väikun Umalõ Lehele antun intervjuun.

* * *

Kuis tull’ Sul mõtõ tetä sääne dokumentaalfilm?

Ku ma olli 2015. aasta sügüse Taimaal imäga kluustrih, tull’ sääl meditiirmise aol tunnõ, et tulõ tetä savvu­sannast ja naisist film. Lätsi munga mano, et pallõlda märkmikku, kohe tuu mõtõ üles kirota. A munk es lupa, ütel’, et säädüs om sääne, et kluustrih tohe-i kirota. Palssi edesi, et äkki muido juusk hää mõtõ pääst är, a munk ütel’, et ku om hää mõtõ, jääs tuu alalõ. Pääle 26 päivä vaikusõh oll’ tuu mõtõ iks mukka jäänü ja sõs ma tiidse, et tulõ sääne film tetä.

Miä om Su meelest tuu, miä pand seon filmin naisi kõnõlõma väega ummi ja rassõhit asjo?

Ma olli naisiga esi sannah kah, tekkü sääne väega umma­muudu ruum, tervendüse vägi. Ma esi kõnõli kah sääl sannah ummi asju ja algusõst pääle oll’ selge, kuis mi taad filmimi. Inemiisi vaihõl tekkü usaldus. Ma lubasi, et näütä naisilõ, kink luu filmi jääse, matõrjali inne, ku montaaþi lukku panõ, nii et naasõ olli filmiprotsessin üten. Kõik tundsõva, et lugudõ jagaminõ om tähtsä tervendüse osa ja et noist kõnõlõminõ tõi joba sannah pall’o tervendüst. Tull’ kimmäs tunnõ, et ka kaejil om vaia noid juttõ kullõlda, et naa luu kumasõ vasta, andva jõudu, pandva tundma, et mi olõ-i ummi murriga ütsindä. Et saami ütehkuuh mõskõ uma kere ja henge päält valu ja häbü maaha.

Midä taa filmi tegemine Sullõ hindäle andsõ?

Om olnu säidsmeaastanõ tiikund… Seo om nii pikk aig, et ei kujuta ette, kuis saanu nii pikält tetä midägi, miä esihindä hengele midägi ei paku. Ma tunnõ, et kõik jupi seo filmi tegemise seeh omma andnu mullõ ku inemisele ja filmitegijäle väega pall’o. Must om saanu tävvelikult protsessi-usku inemine: tähtsä om olla tiikunna pääl, mitte õnnõ mõtõlda tulõmusõ pääle. Egä silmäpilk ja opitunn tuu tiikunna pääl om tähtsä, ütskõik, ku rassõ ka ei olõssi. Sõs nakkas henge tulõma elämise rõõm, teno. Egäst olokõrrast ja inemisest saa oppi ja hengeh nakkas elämä vabahus. Ja õnnõ hengelidseh vabahusõh saa ellä ka luuvus. Luuvus oppas meid edesi jõudma, kooni tiikunna lõpuni. Olõ opnu, et ma piä uskma hindä sise­tunnõt: või-olla, et kiäki tõnõ olõs joba mitu aastat varrampa taa filmi är lõpõtanu, rahulõ jäänü, a ma es jää rahulõ inne, ku jäie peris rahulõ. Ma tunnõ är, ku asi saa valmis, nakkas juuskma, tulõ kokko. Seo om illos tunnõ!

Kuimuudu tege seo film maailmalõ tutvambas mikandi savvusannakultuuri?

Ma looda, et filmi kaeja tund pääle filmi, et olõssi nigu esi kah sannah käünü. Mi filmih om tunda savvu­sanna tervendüse väke, et savvusann olõ-õi õnnõ kere mõskmisõ kotus, a nigu kerik, pihituul, puhastusõ paik. Sundance’i festivalil om joba plaan, et ma laula sääl tulõ ümbre Võromaa rahvalaulõ ni kõnõlõ savvusannast. Põlisameeriklaisi higitelgi omma väega selge paralleel savvusannaga. Ka festivali nimetüs, päävä tands, om köüdet põlisameeriklaisiga. Seo om nii suurõ tähendüsega, et õkva sääl festivalil nakkas pääle «Savvusanna sõsaridõ» tiikund.

Rahmani Jan

Filmi produtsent Ostrati Marianne ja režissöör Hintsi Anna savvusanna läve pääl. Prakashi Tushari pilt