Sääne vällävaliminõ
Ma kuuli raadiost, et söögikraam lätt poodih kõrrast kallimbas. Egä kõrd, ku inemine puuti lätt, om jälki hinda mano pantu. Ku alosainõ omma kallimba, sõs tulõ rehkendä, et ka supi iist, mis noist keedetäs, tulõ tükk maad inämb rahha vällä kävvü.
A omma olõmah inemise, kiä mõistva ruuga kiitä täpsele sama raha iist nigu aasta tagasi. Vai mis näil üle jääs, ku süvvä piät tegemä. Nuu omma koolikoka. Et riigi puult koolilatsilõ antava söögiraha nummõrd suurõmbas kergütä, oll’ vaia valitsusõ eräkundõl kokko leppü ja pääle kümne miljoni mano anda. A es leütä niipall’o rahha. Tuu raha jaetas hoobis latsitoetusõs, noilõ perrile kah, koh vanõmba tiinvä kimmäst palka ja saassi niisama kah toimõ. Seokõrd sõs sääne vällävaliminõ.
